ARVUSTUS: NieR: Automata

Ma pole vist tükk aega nii suures šokis olnud kui peale NieR: Automata lõpetamist. See hübriid mitmest mängustiilist, see võrratu võitlusmehaanika, ilus maailm ning väga sügav lugu (saadetuna mitmetest krutskitest) teevad sellest teosest mängu, millesarnast pole ma varem kunagi kogenud.

NieR võtab aset väga kauges tulevikus, kus inimkond on pagenud Kuule ning Maal on võimust võtnud robotid. Et meie planeet tagasi võtta, on loodud üksus nimega YoRHa – kamp androide, kelle ülesandeks on puhastada maailm neist mehhaanilistest tegelastest. Loo jooksul on võimalik kontrollida mitut erinevat karakterit, et näha suhteliselt sama jutustust läbi erinevate vaatevinklite.

Mängus leiduv maailm on väga ilus, kuid räsitud. Murulibled liiguvad igaüks eraldi; varemetes majad tunduvad, nagu nad laguneks iga hetk su jalge all; vesi, mis on täiesti imekaunis (isegi kala saab püüda, tuletab meelde Final Fantasy XV kalapüüki, kuid ikkagi lihtsustatud). Kõrbed, mahajäetud linnad, metsad, hiiglaslikud vabrikud ning ookeanikaldad on kõik võrratult kaunid, kuid neist õhkub ikkagi sünget meeleolu.

Maailma kohta ei saa öelda, et see oleks hiiglaslik, reaalsuses on ta umbes ühe väiksema linna suurune. Selles on raske ära eksida, eriti tänu mängu mitmetele lisamissioonidele, mis kohustavad mängijat üpriski palju edasi-tagasi jooksma. Just need lisamissioonid ongi selle mängu nõrgim külg, neid on küll hulgaliselt, kuid enamasti järgivad sama ülesehitust – tuleb minna kohta X, seal mõned vaenlased likvideerida, peale seda tuleb üles korjata mingi kaadervärk ning tagasi selle nagamanni juurde minna, kes alguses kõiki neid asju teha käskis.

Mees mängu taga – Yoko Taro – on hoolitsenud selle eest, et NieRi lugu oleks, noh, nagu eelmine osa seeriast… või kui veel tagasi minna, siis nagu üks Drakengardi episoodidest. Teosel on 26 erinevat lõppu, üks segasem kui teine (ning jah, esimese Nieri kurikuulsaks saanud epiloog, mis kustutab kõik mängija salvestusfailid on samuti tagasi), samuti kohtab loo jooksul palju viiteid ning tegelasi ka eelnimetatud mängudest. Teost õnneks 26 korda läbi mängima ei pea – piisab vaid viiest, sest just nii palju peab vaeva nägema, et läbida kogu „põhiline“ lugu. Kuna üks läbimängimine võib kesta kas ainult 5 tundi või koguni 30, võib öelda, et tegevust jagub.

Vaatamata kirjeldatud segadusele, millest on tegelikult võimalik pikema mõtlemise ning taustauuringu korral aru saada, on arendaja Platinum Games teinud NieRist võrratu mängu. Võitlusmehaanika on suisa graatsiline, sest tegelased on oma relvade käsitlemises ülimalt osavad. Varustust mängus jagub ning iga relva vahetamine muudab kogu lahingut, tuues sisse täiesti uued animatsioonid. Kohati meenutab see Metal Gear Risingut, kuid mitte kübetki halvas mõttes, sest just see sujuv, lausa ilus süsteem oli minu jaoks tolle mängu tugevaim külg.

See hübriid klassikalise hack-n-slash ning kuulipõrgu-tüüpi mängude vahel on huvitav ja omapärane. Bossivõitlused on mõnusad (tõsiselt, paremat sõna ei ole olemas) – need pole pikad, kuid on piisavalt rasked ning neid on saatmas väga ilus muusika (milleni me kohe jõuame). Bosse pole mängus palju, kuid nad on piisavalt erinevad ja meeldejäävad, mistõttu polegi neid ohtralt vaja. Kvaliteet > kvantiteet.

Muusika mu hingele. Just seda ma mõtlesin, kui kuulasin selle mängu meloodiat. Helilooja Keiichi Okabe on suutnud NieRi helid täiesti teisel tasemel kõlama panna. Igal alal on oma eriline meloodia, näiteks mängib ühes teatud külas lõbus lasteviisike, ooperis toimuvat bossivõitlust saadab aga väga võimas orkestrimuusika. Ka keset kõige harilikumat võitlust kostvad helijupid on märkimisväärsed. Ma pole tükk aega kuulnud nii head muusikat kui NieR: Automatas.

NieR: Automata jättis mind hämmeldusse. Yoko Taro hullumeelne geniaalsus kombineerituna Platinum Gamesi meisterliku võitlussüsteemiga teevad kindlalt just sellest teosest ühe minu selle aasta parima mängu!

Kallis lugeja, tee endale üks suur teene ja mängi NieRi!