Esimesed kümme tundi uues galaktikas ehk Mass Effect: Andromeda esmamuljed!

Tõstke käsi, kelle lemmikfilmiks on kas „Visa Hing 4“, „Fast and Furious 4“ või „Indiana Jones 4“? Nüüd aga tõstke käed need, kelle arust on seeria parimad palad „Jurrasic World“, „Star Wars: The Phantom Menace“ või „The Hobbit: The Unexpected Journey“?

Ühesõnaga, kuhu ma tahan selle küsitlusega jõuda on see, et suuremal osal juhtudel on vähemalt filmide puhul nii, et kui seeriale hakatakse peale kolme osa ilmumist veel lisa juurde väntama, siis midagi head see kaasa ei too. Muidugi on ka erandeid, nagu iga reegli puhul, aga üldine trend paistab nii olevat. Mängumaailmas on palavalt armastatud Mass Effecti seeriat sarnane saatus tabanud, sest kohe-kohe on ilmumas verivärske uus osa, mis kannab alapealkirja Andromeda. Kas aga tegemist on klassikalise neljanda episoodi sündroomi ohvriga või hoopis ükssarvikuga? Olen saanud mängu prooviversiooni umbes kümme tunnikest omal käel katsuda ning üritan nüüd esmamuljete põhjal selles selgusele jõuda.

Kõigepealt kiire ülevaade Andromeda taustast. Originaaltriloogiast ollakse nii distantsiliselt kui ka ajaliselt üüratutes kaugustes. Esiteks leiab tegevus aset Andromeda nimelises galaktikas, millest on saanud kõige kaugem paik, kuhu inimtsivilisatsioon kunagi oma rännakutega jõudnud on. Lisaks on tähesüsteemide vaheline reis olnud kohutavalt ajamahukas, mis tähendab, et vahepeal on möödunud nii umbes-täpselt 600 aastat, mille rändurid  rahulikus talveunes veetsid. Reis vanast heast Linnuteest Andromedasse ei olnud aga mingi ühe mehe ettevõttmine, vaid teele asusid terved inimeste ja tulnukate kolooniad. Mängu peategelane Ryder ärkab sügavast unest üles just inimrassile kuuluvas koloonialaevas. Üsna kohe selgub ka, et tema puhul pole tegu lihtsalt tavalise papist poisiga (või tüdrukuga), vaid nn Rajaleidjaga (Pathfinder), kelle ülesandeks on uues ja tundmatus maailmas luurerühmi juhtida ning kolooniate rajamiseks sobilike elupaiku avastada. Tausta kohta ongi see suures plaanis kõik. Päris palju küsimusi jäetakse vähemalt alguses õhku rippuma, kuid kuna tegemist on vaid loo sissejuhatusega, pole see mingi ime.

Nüüd tuleme aga mängitavuse juurde, mis antud seeria puhul pole kunagi selle tugevaim külg olnud. Esimene Mass Effect oli kurikuulsalt puine, kuid sisaldas üsna adekvaatseid rollimängu mehhanisme. Teine ja kolmas osa aga keerasid RPG-lisust hoolega vähemaks ja keskendusid parimal juhul keskpärase kolmanda isiku vaates tulistamiseks olemisele. Samas polnud see nii kohutav, et oleks loo ja olustiku nautimist totaalselt rikkunud. Andromedas on astutud samme õiges suunas. Ryder on kordades kasutajasõbralikum avatar, kui seda oli komandör Shepard. Ta suudab normaalselt Usain Bolti kombel sprintida, tee peale ettejäänud ränirahnudest ilma igasuguse pingutusega üle hüpata (tänu rakettranitsale) ning on üleüldse mõnusalt nõtke ja liikuv, vähemalt eelmiste osadega võrreldes.

See edasiminek annab lisaks planeetidel niisama ringitatsamisele tunda ka vaenlastega võitlustes. Kuigi tulistamine on siiani üsna mannetu (vastased on korralikud Kuuli-Käsna-Kalled), siis uut elujõudu toob sisse lähivõitlus, mis tänu hüppamisele ja ringilendamisele on muutnud palju atraktiivsemaks valikuks. Ka on seeläbi lihtsustunud vastaste sissepiiramine ja muud taktilised võimalused. Meeskonnakaaslastele saab nii madina ajal kui ka rahulikematel momentidel ikka käsklusi jagada ehk selles vallas tundub kõik vanaviisi olevat.

Kui aga rääkida milleski vanast ja üpriski kehvast… siis menüüd on siiani puhas jamps, vähemalt kui neid hiire ja klaviatuuriga kasutada. Mõistan, et suurem osa mängijatest kasutavad menüüdes liikumiseks pulti, kuid siiski võiks neid arvutiversioonil kasvõi natuke keskkonnasõbralikumaks disainida. Hetkel tekkis mul pidevalt valesid vajutusi, kus ma olin sunnitud poest ostma midagi, mida ma ei soovinud, ning tegelase loomisel viskas mäng mind iga näoarmi vahetusel tätoveeringute menüüsse tagasi. Kõik oli kohutavalt ebatäpne. See on ülimalt frustreeriv, kui mäng ei tee seda, mida ta tegema peaks. Õnneks pole see kõige olulisem osa ning võimalik, et puldi jaoks on need „võrratud“ menüüd väga mugavad kasutada. Ma ise keeldun aga tulistamismänge puldiga mängimast, seega jäi mul see proovimata ja kannatan edasi. Kui üldiselt rääkida, siis visuaalne ilme ja mängitavus on väga tuttavlikud ning vaatamata teatud edasiminekutele on selge, et tegu on siiski Mass Effectiga.

Nagu varem mainitud, leiab sündmustik aset täiesti uues keskkonnas ning seos Shepardiga tundub alguse põhjal olevat vaid seeläbi, et kõrvaltegelaste seas leidub mõni Garruse nägu Turiani sõdur või Liara „soenguga“ Asari meedik. See on hea, kohati julge otsus, sest Shepardi lugu sai endale lõpu ning kuna see oli nii mastaapsete tagajärgedega, siis selleks, et neist mõjudest pääseda, oli galaktika vahetus vast ainus loogiline võimalus. Kuigi võimalik, et mängu hilisemates osades võib see veel muutuda, loodan ma isiklikult, et Andromeda jääb täiesti iseseisvaks saagaks. Peab aga nentima, et see osa loost, mida prooviversioonis oli võimalik läbida, ei jätnud küll mingit kustumatut muljet, vaid oli pigem üsna keskpärane ja turvaline. Samas tundub lugu olevat veidi personaalsem (ja vabandust anti-puni pärast, aga ka „maalähedasem“), sest mängu on toodud Ryderite perekondlikud sidemed ja kaalul ei ole enam terve universumi saatus (ainult 100 000 kolonisti oma). Teatavasti on võimalik, et mängu jätkudes kõik muutub ja kohale ilmuvad nii Reaperid (esimese triloogia peamised vastased) kui ka reporterid (esimese triloogia teisejärgulised vastased).

Planeedid ja sõlmmaailmad, kus esimeste tundide vältel viibitakse, näevad väga omanäolised ja futuristlikud välja ning ka SS-Normandie’le leitud asendus pole ühe kosmose-Tesla kohta halb. Laeva lisavarustusse kuuluvad nii tuttav galaktikakaart kui ka uhke kaptenikajut ühes suure voodiga (kui te mõistate, mida ma mõtlen). Tegu on siiski Bioware’i loominguga, nii et vaevalt see voodi rahulikult vaikuses oma elupäevi saab veeta. Ka vana hea Mako auto on tagasi (seekord küll Nomadi nime all) ning sellega ringivurmine on täitsa lõbus vaheldus. Ükski küngas ei ole takistuseks, kui spetsiaalsed ronimisrattad peale panna ning masinast sisse-välja hüppamine käib kiirelt ja lihtsalt. Uue lisandusena on Ryderi Omnitoolile, mis on tema multifunktsionaalne randmearvuti/külmrelv, juurde tulnud skannerimisvõimalus. See on aga uuendus, mis paneb mind pigem juba pea kõikidest teistest mängudest tuttavat Eagle/Hitman/Batman nägemist taga igatsema, sest taoline käsitsi asjade tagaajamine muutub pikapeale ikka kole tüütuks.

Veel on mul mainimata tegelased ja peamiselt selle pärast, et mul puudub hetkel veel nende kohta  otsene arvamus. Originaaltriloogia tegelaste puhul oli meeldejäävaks just nendega koos veedetud aeg ja ühes läbielatud sündmused. Kindlasti võib sama juhtuda ka Andromeda pundiga, kuid vähemalt esialgu kedagi esile pole tõusnud.

Minul õnnestus selle kümne tunni jooksul mängust päris korralik maitse suhu saada, mis suuremas osas oli täidetud positiivsete emotsioonidega. Seega oli päris hapu tunne, kui ekraanile ilmus teade, et viie minuti pärast tõmmatakse juhe seinast. Hetkel on kõigil EA või Origin Accessiga liitunutel võimalus sama teha. Minu suurimad hirmud suutis see kümnetunnine demo igatahes kustutada ning unne vajunud Mass Effecti isu taas üles äratada.

Juba 23. märtsil on võimalik seda avastamisretke kauges Andromeda galaktikas jätkata ja siis juba ilma ajaliste piiranguteta. Haarake oma kiivrid!