ARVUSTUS: Aaero

Rütmimängudel on alati olnud teatav võlu, mis mind paelub. Neil on oskus mu naha alla pugeda ning kergekujulist sõltuvust tekitada. Parim näide minevikust on tõenäoliselt seik, mil olin armunud DJ Hero esimesse ossa, mida mängisin päevade kaupa seni, kuni mu parem ranne hakkas pikaajalisest plastikust diskoripuldi käsitlemisest valutama. Õnneks on Aaero puhul randmed terveks jäänud.

Aaero on futuristliku ilmega rütmimäng, mille loojateks on kaks meest, kelle resümeest võib leida justnimelt tolle eelnimetatud DJ Hero. Paul Norris ja Dan Horbury lahkusid aastal 2013 FreeStyleGamesi ridadest, moodustasid indie-stuudio nimega Mad Fellows ning nende aastatepikkuse töö tulemus on lõpuks kohale jõudnud.

Aaero sünni eest saab muuseas tänada mängu ühisrahastusplatvormi Kickstarter edukat kampaaniat – tundub, et stiilipuhtad, rohke bassiga rütmimängud kõnetavad paljusid mängureid. Selle üle on mul vaid hea meel, sest tegemist on üpriski viimistletud mänguga, mis paneb proovile ka vilunumad taktimõõdu tundjad. Esmapilgul tundub tegu olevat üpriski lihtsakoelise üllitisega – mängija eesmärk on juhtida ekraani keskmes hõljuvat lennumasinat. Rütmielement tuuakse sisse sinise riba tabamisega, mille trajektoor peitub täpselt mängija kontrollpuldi vasaku kangi raadiuses. Lennumasina ohjamine on täpsust nõudev töö ning riba tabamine ei pruugi alati õnnestuda, seda eriti juhtudel kui too sinine lint on täis järske kurve ning peadpööritavaid silmuseid.

Juba see üks tegevus võib osutuda piisavalt raskeks, ent Aaero ei piirdu vaid sellega. Mängijale visatakse aeg-ajalt (ning vastavalt raskusastmele, lausa paralleelselt sinise riba peal ratsutamisega) ekraanile erinevaid vaenlasi, kelle pihta laserkiiri teele saata. Otse loomulikult sünnivad kõige suuremad punktisummad ja edukamad elimineerimised just siis, kui tulistamine muusikaga samasse rütmi satub. Vaenlaste tüüpe on piisavalt palju ning nad käituvad erinevalt – osad saadavad mängija poole teele rakette, teised üritavad vaatevälja piirata ja, tõenäoliselt kõikide kohustusliku lisaülesandena, äärmiselt tüütud olla. Lisaks põhivaenlaste hävitamisele satub tee peale ette ka mõni üksik bossivõitlus, mis mängija reaktsioonikiirust ja rütmitaju veel erilise põhjalikkusega testivad.

Mitte ükski rütmimäng ei toimiks korralikult, kui seda ei saadaks kaasahaarav muusika ning sama kehtib ka siin. Õnneks on valik piisavalt rikkalik ning huvitav, haarates ka minusuguse, elektroonilise muusikaga mitte just sina peal oleva isiku huvi. Artistide, kelle loomingu taustal kõike eelkirjeldatut korda saab saata, hulka kuuluvad Noisia, Flux Pavillion, Habstrakt ja paljud teised (esimene neist valmistas mulle DJ Hero aegadel kõvasti peavalu, ent õnneks vähemalt see artist Aaeros ületamatu vastane ei ole). Muusikapalad on meeldejäävad ning kutsuvad mängijat tagasi end kuulama ja neile omistatud tasemeid läbima. Jalg tatsub ka.

Aaero ei ole lihtne mäng, see nõuab täpsust ja tähelepanelikkust. Samas see eufooria, mis tekib tänu eelnevate elementide perfektsele sooritamisele on seda väärt. Õnneks pakutakse erinevate raskusastmete näol kõikidele midagi ning kui on soov lihtsalt muusikat nautida, kauneid tasemeid avastada ja neis ka saladusi otsida, on seegi võimalik. Tegemist on ilmselgelt n-ö kireprojektiga ning see paistab silma – Aaero on üdini viimistletud teos, mis jätab enamatki tahtma.