ARVUSTUS: Marvel’s Guardians of the Galaxy: A Telltale Series Episode One: Tangled Up in Blue

I am Groot? I am Groot. I. AM. GROOT!

Kohustuslik nali on tehtud, nüüd saame liikuda käesoleva artikli tõelise tuumani – kas virtuaalse lüpsimasina Telltale’i Guardians of the Galaxy mänguseeria esimene episood on midagi väärt? Vastus on konkreetne: (mööndusteta) jah!

Marvel’s Guardians of the Galaxy: A Telltale Series jätkab, nagu paljude pikkade aastate jooksul kombeks saanud, Telltale’i klassikalise formaadi kasutamist – leia tuntud frantsiis, tõlgi see ümber lihtsakoeliseks seiklusmänguks ning seejärel lõika see viieks tükiks ning viska jalad seinale, samal ajal jälgides enda pidevalt suurenevat rahanumbrit pangakontol. Tavaliselt saan vähemalt mina (ma ei julge kõikide teiste eest rääkida) taolisele teguviisile andeks anda, sest pea alati on Telltale oma mängudele külge pookinud hea või lausa suurepärase narratiivi.

Telltale’i Guardians of the Galaxy keskmes on kolme aasta taguse samanimelise filmi viis peategelast, kuid mängija käsutada on peamiselt vaid üks (mööndustega) – maalane Peter Quill, teatud ka kui Star-Lord. Tema tiimikaaslasteks on universumi surmavaim naine Gamora, otsekohene ja tusane Drax, rääkiv pesukaru Rocket ning tema kaaslane rääkiv ja kõnelev (mööndustega) puu Groot. Kuigi näiliselt tunduksid Peter ja ta sõbrad justkui ühel lehel olevat, on tegemist piisavalt düsfunktsionaalse perekonnaga ning loo käigus tuleb Star-Lordil nii mõnelgi korral kahe erineva leeri eelistamise vahel valida.

Mäng algab korraliku pauguga. Kui filmides pole Marveli universumi tegelased seda kõige suuremat kurjamit, ehk näost lillat jõhkardit Thanost veel näpuotsagagi puutuda saanud, siis kõnealuses mängus ristatakse mõõgad, laserpüssid ja rusikad üpriski varakult. Kaks suuremat märulihetke kõrvale jättes, keskendub teos sellele, mille poolest Telltale tuntud on, ning see on erinevate, hästi kirjutatud tegelaste omavaheliste suhete ja dialoogida edasiarendus. Mõnel hetkel on raske olla Peter Quill, sest sõprade soovidele alati vastu tulla ei saa.

Kuue keskmise pikkusega peatüki vältel pakutakse mängijale piisavas koguses suuremaid ja väiksemaid valikuid, mille tulemus võib end ilmutada koheselt või millalgi järgmiste episoodide vältel. Muidugi, mängitavus on, jällegi traditsioone austades, tunduvalt kaugemale tahaplaanile lükatud, ent samas leidub episoodis küllaldaselt vaheldust ning võimalusi ringi jalutada.Välksündmusi on muidugi ohtrates kogustes.

Alles episoodi lõpumeetritel tabasin ennast mõtlemast selle üle, et ma polnudki hämmastaval kombel ekraanil ühtegi visuaalset probleemi märganud. Telltale’i tavapärased vead, nagu langev kaadrisagedus ning n-ö augud helis üllatasid enda eemalolekuga, mis jättis omakorda rohkem võimalusi loole, heale häälnäitelmisele ning vapustavale helireale keskenduda.

Guardians of the Galaxy: The Telltale Series sügab kõiki neid kohti, millega filmgi hakkama sai, rõhudes sümpaatsete tegelaste omavaheliste suhtluse arengule läbi huumoriprisma. Näiteks, paljud teist teadsid, et ka rääkivad puud võivad pohmelli kogeda?