Mis on cosplay ja millega seda süüakse?

Olgem ausad, tõenäoliselt on paljud lapsepõlves mänginud rollimänge, pidanud sõpradega lahinguid indiaanlaste ja kauboide vahel, ajanud politseinikena röövleid taga või oksajuppide ning kividega veriseid sõjalahinguid pidanud.

Laupäeva varahommikuse multikasarja tegelane oli niivõrd lahe, et tekkis vastupandamatu tung õue joosta ja telerist nähtud trikke järgi teha. Vanemate õdede-vendade seltsis nähtud märulifilmide karakterid olid niivõrd karismaatilised, et me püüdsime nende kõnepruuki ja käitumist imiteerida, kuni me sellega kõiki ümbritsevaid ära tüütasime ja see meile lõpuks ära keelati.

Vanemaks saades tehti meile selgeks, et väljamõeldud tegelaste matkimine ja eeskujuks seadmine on lapsik ning naeruväärne. Ajapikku surusime maha tungi kehastuda oma lemmiktegelasteks ja läksime oma eludega edasi.

Siiski leidub ka inimesi, kes pole oma lemmikkarakteri imiteerimise tungi kaotanud ja kehastuvad isegi täiskasvanuna võluriteks, printsessideks, sõdalasteks, koletisteks või tulnukateks. Nende inimeste arv on üsna arvestatav ja kasvab iga aastaga. Koos on nad loonud oma subkultuuri, mis kannab nime cosplay.

Cosplay on lühend kahest inglise keelsest sõnast: costume (kostüüm, riietus) ja play (mäng), ehk siis maakeeli kõlaks vaste sellele võõrapärasele sõnale kui kostümeeritud mäng. Cosplay on omanäoline näitemäng, kus kehastutakse ümber üldjuhul ilukirjanduslikust raamatust, koomiksist, mängu-, animafilmist või videomängust pärinevaks tegelaseks.

Cosplayeri ümberkehastumise tase võib olla erinev, alates lihtsalt tegelasele sarnase riietuse kandmisest, lõpetades täies mahus fiktiivse karakteri üks-ühele kopeerimisega nii riietuses, kehakaunistustes (tätoveeringud, värvilised silmaläätsed, parukad) kui ka käitumisviisis ja kõnepruugis.

Kuigi termin cosplay lisandus sõnavarasalve suhteliselt hiljuti, on kostümeeritud mängu praktiseerinud juba alates iidsetest aegadest.

AJALUGU

Esimesed tuntumad kirjalikud teated kostümeeritud etteastetest pärinevad Vana-Kreekast, kus veinijumala Dionysose auks korraldatud etteastetest arenes ajapikku tänapäeva mõistes teater.

Renessanssi ajastul muutusid populaarsuseks maskeraadid ning maskiballid, mida korraldati eelkõige kuningliku õukonna auks peetavate pidustuste raames. Hiljem levis kostüümipidude komme ka õukonnast kaugemale, kuid jäi jätkuvalt eelkõige ühiskonna koorekihi pärusmaaks.

Kostüümipeod olid üsna populaarsed ka koloniaalajastul 17.-19. sajanditel nii Euroopas kui ka Ameerikas. Tolleks ajaks ilmusid juba teatud kirjalikud eeskirjad kostüümipeo osaliste rõivaste suhtes ja karnevalid erinesid temaatiliselt. Enamasti kehastasid asjaosalised ajaloolisi tegelasi ning vaid haruharva ilukirjanduse kangelasi. Populaarseimad fiktiivsed tegelased 19. sajandi cosplayerite hulgas olid Shakespeare’i loodud karakterid ja Alexander Dumas välja mõeldud kolm musketäri.

Esimesed kirjalikud teated popkultuuri tegelaste kehastamisest pärinevad aastast 1908, mil härra ja proua William Fell osalesid Cincinnati maskeraadil riietatuna marslasest koomiksitegelaseks Mr. Skygackiks, ja Miss Dillpicklesiks. 1910. aastal pälvis üks naisterahvas Skygacki kostüümi riietatuna Tacoma maskiballil esikoha.

Esimestena kehastasid suurüritustel fiktiivseid tegelasi Forrest J. Ackerman ja Myrtle R. Douglas. 1939. aastal aset leidnud esimesele maailma ulmemessile ilmusid nad riietatuna rohelistesse põlvpükstesse ja keepidesse, kujutades kauges tulevikus elavaid inimrassi esindajaid. Ackermani sõnul arvas ta ekslikult, et kostüümi olemasolu messil on kohustuslik, kuid tema koos Douglasega olid ainukesed kostüümidesse riietatud asjaosalised.

Ackermani ja Douglase rüüd ei jäänud tähelepanuta ning juba järgmise aasta ulmemessil toimus kaks kostüümikonkursi: mitteametlik mõõduvõtmine Douglase elutoas ja messi ametlikku programmi kuuluv maskeraad. Ametlikul maskeraadil pälvis tol korral esikoha David Kyle oma Armutu Mingi (Merciless Ming) kostüümiga. Idee oli messi osalejatele meeltmööda ning konkursite traditsiooniga jätkati ka tulevikus.
Cosplay ajalukku jättis oma märgi maha ka 1952. aasta ulmemessi maskeraad, mil üks osalejatest ilmus kohale eevaülikonnas. See andis innnustust ka teistele ning alasti cosplayerid hakkasid edaspidi messidel osalema igal aastal. Lõpuks tõi see trend kaasa cosplayerite seas tuntud reegli: “Alastiolek pole kostüüm!”. Osaline alastus jäi siiski lubatuks, kuid ainult juhul, kui see aitab kaasa tegelase elutruule kujutamisele.

Teine kostüüm, mis ennast ajalukku kirjutas, oli esindatud 1962. aasta ulmemessil. Cosplayeril oli tol korral kaasas kehastatava tegelase relva „koopia”, mis sülgas tuleleeki. Sellest intsidendist tulenevalt on kõikidel üritustel osalevate cosplayerite atribuutika rangelt reguleeritud.

1975. aastal mängufilmi “The Rocky Horror Pictur Show” linastusele ilmunud inimesed olid riietatud juba karakteritele tõetruudesse kostüümidesse ning suhtusid tegelaste kehastamisse täie tõsidusega.

Järgnevate aastatega muutusid cosplayerite kostüümid üha elutruumaks. Varasemalt vaid Hollywoodi filmitööstusele saadaval olnud kostüümid, grimm ja tehnika muutusid kättesaadavaks ka lihtsurelikele. Cosplay kultuur hakkas levima üha aktiivsemalt ning subkultuuri järgijate arv on iga aastaga vaid kasvanud.

Põhjusi, miks otsustatakse kulutada kuid oma lemmiktegelase kostüümi valmistamisele, investeerida suuri summasid messidel osalemiseks ning veeta tunde või isegi päevi rahvarohketel üritustel poseerides, on mitmeid.

PÕHJUSED COSPLAY’ks

Austusavaldus tegelasele

Psühholoogide sõnul hakkame me tahes-tahtmata ajapikku kopeerime meile sümpaatse inimese kehahoiakut, kõneviisi, liigutusi ja muid pisidetaile. Eriti hästi on see nähtav laste puhul. Nad püüavad imiteerida oma lemmiksangarite kõnepruuki, käitumist ja riietust ning järgi teha oma lemmikute trikke. Cosplayerid on oma tegelase imiteerimise viinud kõrgemale tasemele, püüdes olla oma lemmiku võimalikult elulähedane koopia. Selle põhjuseks on muidugi austus oma armastatud tegelase vastu.

Väljamõeldud karakteriks kehastumine pakub ka lõbusat võimalust põgeneda oma argipäevaste murede eest. Inimene saab sellisel viisil olla kasvõi lühikest aega keegi muu peale iseenda.

Kogukond

Cosplay üks suurimatest tõmbenumbritest on asjaolu, et seda saavad praktiseerida kõik, olenemata soost, rassist, rahvusest, vanusest, välimusest, tervislikust seisundist ja sissetulekust. Taoline võrdsustav element koos osaliste vähese arvu ja suure kirega oma hobi vastu on olnud aluseks tugeva ning kokkuhoidva kogukonna tekkele.

Nii mõnigi on tunnistanud, et cosplayerite kogukonna parim osa on sallivus kõigi liikmete suhtes. “Ei oma tähtsust, kuidas sa välja näed või kes sa oled. Sa kuulud kogukonda, mis on nagu suur pere. Ning see paneb mind igal aastal meie kokkutulekut pikisilmi ootama“, teatas iga-aastasel New Yorki koomiksimessil osaleja.

Paljud cosplayerid on tunnistanud, et on leidnud tänu oma hobile lähedasi sõpru, kuna ühildavaks faktoriks osutus kirg mõne tegelase või teose vastu. Mõni on tunnistanud, et cosplayerina avalikule messile minek on tema jaoks ainus viis saada osa seltskondlikust elust. Cosplayeri rüü toimib omanäolise sillana inimeste vahel. See loob sobiva ettekäände teistele lähenemiseks ja vestluse alustamiseks, mis omakorda võib tuua kaasa mingisuguse suhte tekke.
Üks koomiksmessi osalejatest defineeris cosplay’d kui „viisi oma kire embleemina demonstreerimiseks ja moodust leidmaks ühist keelt inimestega, kellel on sinuga ühine kirg.”

Psühholoogilised põhjused

Inimene ei tee teadupoolest midagi niisama. Kõiki meie tegusid mõjutab kas teadvus või alateadvus ja seda, miks inimene ühel või teisel viisil käitub, uurivad usinalt psühholoogid. Cosplay fenomeni uurinud California Ülikoolis baseeruv pshühholoog Robin S. Rosenberg on tulnud huvitavatele järeldustele.

Rosenbergi sõnul saab teha teatud järeldusi inimese kostüümivaliku alusel. Näiteks riietuvad Batmaniks tihtipeale inimesed, kes ise püüavad üle saada traumaatilisest sündmusest. Teadupoolest sai Batmani maski taga peituvast Bruce Wayne’ist sangar seetõttu, et ta oli lapsepõlves oma vanemate mõrva vahetuks tunnistajaks. See trauma pani aluse Wayne’i arengule kangelaseks. Bruce’i lugu inspireerib cosplayereid vaatamata raskustele eluga edasi minema.

Rosenbergi sõnul on terapeutiline efekt ka naissoost cosplayerite seas populaarsel Imenaise (Wonder Woman) kostüümil. See tegelane on ehe näide tugevast ja iseseisvast naiskarakterist meeste poolt domineeritud maailmas, kes suudab oma vaenlastele koha kätte näidata. Nii mõnigi Imenaiseks kehastuja on tunnistanud, et kostüüm annab neile kui naistele jõudu ja enesekindlust nende igapäevases elus.

Oscar Wilde’ilt pärineb tsitaat „Vähimal määral on inimene ta ise, kõneldes iseendana. Anna talle mask ja ta ütleb sulle tõtt!“. See väide sobib kirjeldama ka cosplayereid, kuna Rosenbergi sõnul muututakse kostüümi selge tõmmates palju seltsivamaks ja avatumaks kui oma argielus. Kostüüm pakkuvat kaitsekihti, mis võimaldab välja paista inimese enesekindlusel, mis varem varjatuks jäi. Kostüüm aitab jagu saada häbelikkusest ning see võimaldab muidu introvertsetel inimestel saada oma doos seltskondlikust elust.

Kostüümi riietudes astutakse mugavustsoonist välja ning antakse võimalus esile kerkida omadustel, mis inimest varem tingimata poleks iseloomustanud.

Ise tehtud, hästi tehtud

Filmi- ja videomängutegelaste riietuse ning juurdekuuluva atribuutika leidmine tekitab paljudele cosplayeritele omajagu peavalu. Tihtipeale valmistatakse spetsiifilisi kostüüme vaid tellimustööna ja seega maksavad need pea hingehinda. Seetõttu püüavad paljud valmistada riietust käepäraste vahenditega ning nii mõnegi cosplayeri jaoks ongi see nende hobi kõige nauditavam osa.

Cosplay paneb proovile nii loovmõtlemise kui ka tehnilised oskused. Kostüümivalmistajate sõnul peitub oma võlu tehnilistes raskustes, materjali puuduses, katsetamises ja loovate lahenduste leidmises.

Riideesemete oma kätega valmistamine annab võimaluse luua kostüümi oma äranägemise järgi, kohandada rüüd oma keha iseärasustele vastavaks või luua kombineerides ühes rõivakomplektis mitme erineva maailma või tegelase riietus. Kostüümi valmistamise käigus saadavad oskused ja kogemused kuluvad ka igapäevaelus marjaks ära.

Patt oleks mainimata jätta ka poosetamise võimalust: pole vast midagi meeldivamat, kui püüda ümbritsevate inimeste vaimustunud pilke oma kätega valmistatud rüüs.

Raha

Tõenäoliselt igaüks tahab oma huviala muuta elatusallikaks ja nii mõnigi cosplayer on leidnud selleks ka mooduse. Osavate kätega loovinimesed teenivad igapäevast leiba fiktiivsete tegelaste riietusi ning nende juurde kuuluvat atributiikat valmistades: luuakse ehteid, proteese, relvade koopiaid ja muud säärast. Populaarsete messide korraldajad on ka nõus maksma tuntumatele cosplayeritele osalemise eest korralikku kopikat, et nii rohkem külastajaid kohale meelitada.

Viimasel ajal aga on kostüümikunstnike jaoks muutunud uueks sissetulekuallikaks sponsoreeritud cosplay. Lõbuvara (koomiksid, mängufilmid, videomängud) tootvad ettevõtted on valmis maksma oma toodangu karakterite kehastajatele palka, et nad aitaksid toodete reklaamile kaasa.

Kinnimakstud cosplayerid osalevad pressiüritusel ning rahvarohketel messidel, kehastades ühte või teist tegelast ning tehes põhimõtteliselt tasu eest kõike seda, mida teeb tavaline cosplayer tasuta. Tihtipeale katavad ettevõtted kõik cosplayeri messidel osalemisega seotud kulud ja maksavad kinni ka kostüümi valmistamise.

Ettevõtte jaoks on cosplayerite palkamine igati kasumlik: nad on esindatavast tootest üldjuhul teadlikumad ja selle suunas ka kirglikumalt meelestatud ning huviliste tähelepanu püüdes suudavad nad kohale meelitada hulgaliselt potentsiaalseid kliente.

Cosplayeri ülesannete hulka võivad kuuluda pressiüritusel ettevõtte esinduskioski kõrval seismine, osalejatega pildil poseerimine, ürituse programmi juhtimine, reklaamvideotes osalemine ja palju muud, mis on seotud toote esitlusega.

Pealtnäha võib paista, et tegu on unistuste ametiga, mis ei nõua suurt pingutust. Kuid elukutselised cosplayerid nendivad, et ametil on ka tumedam pool. Alustades sellest, et konkurents sponsoreeritud töökohtadele on meeletu, lõpetades sellega, et nii mõnigi kord saadakse töölepinguga petta.

Nii et miks siis inimesed kehastuvad väljamõeldud tegelasteks? Ikka selleks, et tunda ennast hästi, et panna ennast proovile ning saada osa lugudest ja seiklustest, mida me kõik oma argielus taga igatseme. Cosplay pakub võimaluse läbi võõras nahas olemise avastada iseennast ja muutuda paremaks inimeseks.