Äkki maksustaks magusa asemel iganenud maailmavaated?

Eelmisel esmaspäeval, 15. mail, avalikustas Postimees enda veebilehe veergudel Eesti Toiduliidu juhi Sirje Potisepa arvamusartikli, mis kandis pealkirja „Äkki maksustaks magusa asemel nutiseadmed ja arvutimängud?“

Muidugi, videomängude ja nutiseadmete eksistents olid vaid üks pisem osa Sirje laialivalguvast kirjatükist, ent keegi, olgu selleks siis ta ise või (tunduvalt tõenäolisem variant) artiklit toimetanud Postimehe ajakirjanik, otsus taaskord klassikalise „videomängud on lastele kahjulikud ning kõikides maailma hädades süüdi“ stereotüübi juurde naasta. Sirje Potisepa enda sõnul on Maarjamaa rahva tervise suurimaks ohuteguriks „krooniline ja lausa pandeemiline laiskus“ ning et „algklassilapse rasvumine on ohtlik“. Seda soodustavateks teguriteks peab Potisepp fakti, et lapsevanemad enda võsukesi hommikuti kooli ukse ette sõidutavad ning et noored koju jõudes enam õue jalgpalli ega ukakat mängima ei lähe, vaid sõpradega virtuaalmailmas mängivad. Antud teemal mõlgutasime mõtteid ka enda 18. mail ilmunud taskuhäälingus.

Veel üle-eelmisel nädalal oli aktuaalseks teemaks HDTaneli ärajäänud kinoüritus ning tarbijakaitseameti potentsiaalsed piirangud videomängudele. Sellega seoses küsiti Raadio 2 eetris kommentaare ka Level1 esindajalt Andri Allaselt. Kuigi siinkohal ei saa saatejuhtidele teha etteheiteid, et nemadki sarnaselt Sirjele arvutimängude maksustamist nõuaks, tuli sellegi poolest taaskord tunnistajaks olla väitele, justkui videomängude mängija oleks ülekaaluline, rasvaste juustega meessoost isik, kes välismaailmaga kontakti ei suuda luua ning eksisteerib muust ühiskonnast eraldiseisvas sfääris. Reaalsus on muidugi vastupidine.

Veidral kombel pole aga nii-öelda „mitte-mängurid“ ainsad, kes videomängudele pisut altkulmu vaatavad. Ülalpool mainitud kinoürituse eestvedaja HDTanelgi suhtub mängudesse näilise ükskõiksusega – peale ürituse ärajätmist astus mees üles näitleja ning youtuberi Märt Koiki podcastis, kus Tanel väitis, et videomängude mängimine on hobi, millest vanemaks saades välja kasvatakse. Ma ei oska küll öelda, kuskohast selline uskumus (mis justkui mängimise kui hobi väärtust kahandaks) pärineb, ent igatahes on veider kuulata seda inimese suust, kelle suunas mitmed noored mängurid alt üles vaatavad.

Ikka ja jälle peame naasma asjaolu juurde, et mängutööstus ületab enda suuruselt filmi- ja muusikatööstust kokkupanduna (!) ning videomängud on juba aastakümneid popkultuuri (kui ka kultuuri kui üldise nähtuse) osa olnud. Tegemist on faktiga, mis vanema põlvkonna teadvustest ära on ununenud, või, mis veelgi tõenäolisem, sinna kunagi kohalegi pole jõudnud. Reaalsus on aga see, et end e-ühiskonna eliidina tutvustada armastav Maarjamaa on niivõrd kitsarinnalise vaatevinkliga, kui jututeemaks videomängud on…