ARVUSTUS: Tekken 7

Sel aastal on kaklusmängud päris popid – alles maikuus ilmus teine Injustice, hiljuti kuulutati välja Pokken DX ning Marvel vs Capcom Infinite jõuab meieni sel sügisel. Peale nende teoste saabus ka Tekken 7 (mis minu meelest peaks kandma nime 7ekken), mis on olnud Jaapani arkaadimasinates saadaval 2015. aasta märtsikuust saati.

Tekken on (minu arvates) alati olnud kõige tehnilisem ja raskem kaklusmäng. Raske ning nõrga rünnaku asemel on igale nupule omistatud hoopiski jäse, mida mängija kontrollida saab. Peale selle antakse mängijale ka rohkem liikumisvabadust, kuna lisaks edasi-tagasi liikumisele on võimalik ka kõrvale põigelda.

Seeria numbriliselt seitsmendasse sissekandesse on lisatud uusi võitlusvõimalusi – eelmistest mängudest tuntuks ning kurikuulsaks saanud rage on tehtud veelgi tüütumaks, lisades kaksvõimalust: Rage Art ja Rage Drive. Rage Art on eriline võte, mis mõne lihtsa nupuvajutusega saadab mängija ühte päris lahedasse stseeni, kus tema valitud tegelane enda võitlusstiilile omaselt vastast tümitab. Rage Drive seevastu on aga lihtsalt liigutus või lüke, mis näiteks paiskab vastase kõrgele õhku või eemale, et saada kas hingamisruumi või hakata sealt enda combot ehitama.

Tegelasi on mängus väga palju. Lisaks vanadele tuttavatele, nagu Eddie Gordo, Kazumi Mishima või Jin Kazama, on juurde lisatud palju uusi nägusid, nagu Kazuya Mishima ema Kazumi, Lucky Chloe, Master Raven ja Gigas. Kõiki neid on võimalik riietada-meikida vastavalt oma soovile ning neid võimalusi on väga, väga palju. Igal tegelasel on vabalt üle viiekümne erineva liigutuse ning siit tuleb ka selle mängu põhiline nõrkus: algajatel on raske kõike seda endale selgeks teha. Kindlasti on võimalik treenida ja treenida (kuna selle osa treenimisruum on väga hõlbus, lubades isegi seadistada halva latentsuse simulatsiooni), kuid kui tegelasi on nii palju, on võhikutel veidikene raske seda kõike seedida.

Väidetavalt on tegu viimase sissekandega Mishimade saagasse. Välja on kuulutatud seitsmes King of the Iron Fist turnee ning, nagu kombeks, on see üks suur peretüli. On ju teada, kuidas Heihachi viskas oma poja Kazuya vulkaani, Kazuyas aga ärkas Saatanageen ja ta tahab nüüd kohutavalt oma papsile kolki anda. Selles osas saab nende kahe mehe tüli lõppude lõpuks otsa. Lugu ise ei kesta eriti kaua, umbes 3-4 tundi, kuid on täidetud ilusate vaheklippide, lahedate võitluste ning ühe kohutavalt mageda jutustajaga. Tuleb arvestada, et mõnele tegelasele tuleb öelda pikaks ajaks head aega. Ahjaa, Street Fighteri seeria Akuma on ka loos sees kui üks päris keskne tegelane. Ma tean, et see kõlab veidralt, aga ta on päris edukalt sisse sulandunud.

Tagasi on ka tegelastele suunatud episoodid ning (tänu suurele karakterite valikule) neid on üpriski palju. Seevastu koosnevad need ainult ühest kaklusest, mistõttu kestab üks taoline peatükk umbes 5 minutit.

Visuaalselt on mäng vägagi kaunis. Areene on mitmeid ning võideldes paitab mängija kõrvu Keiichi Okabe (kes muuseas tegi muusika ka NieR: Automatale) loodud muusika. Tasemed varieeruvad peidetud templitest kuni lõpmata laiade järvedeni välja, mistõttu on võimalik mängida kohtades, kus saab ümbrust ära kasutada või testida oskusi ainult rusikate ning jalgade abil.

Tekken 7 on väga hea ning seeria vääriline osa. Kuigi algajatel võib tekkida raskusi, korvab selle vägagi hea üksikmäng, treenimine ning nüüdseks parandatud serverid. Mängijatel on palju võimalusi tegelasi ning isiklikku profiili üles vuntsida enda silma järgi ja PlayStation 4 omanikud saavad ka taustamuusikat vahetada.

Minu selle aasta kaklusmäng on Tekken 7 (7ekken).