Telltale kasutab ülikulunud trikke ning need toimivad

Mida aastaid edasi, seda rohkem olen tunnistajaks arvukatele väidetele interneti erinevates nurkades, mille kohaselt on Telltale minetanud oma võlu, mis esimese The Walking Deadi ning The Wolf Among Usi aegadel mängijaid paelus. Ning siis olen mina, kes sellega nõus ei ole.

Ma ei vaidle vastu, kui teemaks tuleb Telltale’i näiline otsus kvantiteeti osaliselt kvaliteedile eelistada – selle ilmekaks näiteks on juba traditsiooniks muutuvad tehnilised probleemid mängumootoris, mis takistavad tihtilugu nautimast stabiilset kaadrisegadust ja katkematut heliriba. Ka interaktiivsuse jätkuv kadu (tõenäoliselt nutiseadmete eelistamise tõttu) on täiesti reaalne ja ilmselge, mida eitada ei saa. Ometigi vaidlen veel tänaselgi päeval vastu nendele, kes kurdavad, kuidas loo jutustamine aastate jooksul aina kasinamaks on muutunud. Ma ei saa vastupidist väita, kui ma tean, et nii Game of Thrones, Tales from the Borderlands, Batman, The Walking Deadi ülejäänud hooajad või isegi Minecraft: Stroy Mode on suutnud mulle hinge pugeda. Täpselt samad lood on ka hetkel käimasoleva Guardians of the Galaxy seeriaga.

Viimatimainitu uusim osa, Under Pressure, ei teinud tegelikult midagi uut – jätkuvalt rõhuti välksündmustele ning narratiivi hetkeks pausile panevatele, näiliselt tähtsatele (kuid laias laastus ehk pisut pealiskaudsetele) valikutele, kuid ometigi toimib see kõik jätkuvalt suurepäraselt. Mitmel korral, kui mäng mind suuremat sorti valiku ette pani, pidin ma aja maha võtma ning endaga aru pidama. „Sellest võib sõltuda minu edasine suhe antud tegelasega,“ mõtlesin ma endamisi, kui ekraanil kaks polaarset valikut mulle vastu vaatasid. Jah, temaga on aeg-ajalt raske, ent meie läbielamised on väärt rohkemat kui tühipaljas pilk vastusevariantide poole ning valiku tegemine ei sõltu vaid sellest, et pöial puhkas kangil parasjagu pisut vasakul pool ning sinnapoole oli seda lihtsam tõmmata. Muide, järgmises lõigus paljastan pisut episoodis toimuvat, seega kui sul endal veel mängimata, võid selle vahele jätta.

Ehk on asi minus, ent meeletult raske on öelda ei rääkivale pesukarule, olgu ta nii tahumatu kui tahes. Eelkõige Rocket Raccooni ja Peter Quilli (vabandust, Star-Lordi) sõprusele keskenduv Under Pressure andis esimesele erinevalt filmidest (ja osaliselt ka koomiksitest) põhjalikuma taustaloo, kasutades selleks vanimaid trikke, mis raamatusse kirja on pandud (teate küll seda ütlust). Rocketi minevikus on haavad, mille tekitajaks on ajaloo suurim koletis – armastus. Selle kogemiseks vajutab mäng täpselt õigetele nuppudele, kasutades võtteid ning stseene, mis on popkultuuris juba aastakümneid kasutusel olnud. Nagu aimata võib, ei pääse pesukaru tüdruksõber eluga. Oma viimased minutid soovis naissoost saarmaneiu veeta ennastohverdavalt, et Rocketile nende jälitaja ees piisav edumaa anda, mängijal on võimalik sellele aga ei öelda ning neidis enda süles kõledast laboratooriumist välja kanda – oli ju suurema osa elu puuris veetnud tüdruku soov päikesepaistet näha. Olgugi, et vastavat stseeni ning salasoove oleme korduvalt ja korduvalt näinud, on see siiski jätkuvalt efektiivne ning kui Rocket hiljem pisaraid valab, tekivad pisarad ka enda silmadesse.

Telltale vajutab just nendele nuppudele, mis korduvast kasutamisest juba keskelt kulunud on, ent ühendused ei ole katkenud. Need on sama töökorras nagu ka esimesel korral ning sellest mulle piisab.