ARVUSTUS: Get Even

Get Even on uus üksikisikuvaates põnevuselementidega tulistamismäng mängustuudiolt The Farm 51. Samad arendajad tõid meile ka NecroVisioni seeria ja Painkiller: Hell & Damnationi.

Get Even jutustab müstilise loo mälu kaotanud palgamõrvarist, kes püüab enda viimasest missioonist sotti saada. Lugu algab sellega, et peategelane Cole Black peab päästma kinnipeetud tüdruku. Koheselt torkab silma asjaolu, et kuigi mäng annab tegelasele kätte erinevaid huvitavaid relvi, soovitatakse mängijale siiski vaikset ja aeglast lähenemist. Sõltuvalt mängust ja selle disainist on taoline lähenemine teretulnud (siinkohal tuleb kohe meelde Splinter Cell), kuid Get Eveni puhul on hiiliv mängustiil kuidagi vastuolus teose esitlusega. Kuigi peategelane on palgamõrvar, on tal kõik võimalused vaenlasi tappa kartmata, et teda nähakse, tänu just mängu põhilisele relvale, mille abil saab nurga tagant tulistada.

Appi tõttab nurgapüstol – Get Eveni maailmamuutev Suurbritannia erivägede salajane relv. Kohe tundus see veidi absurdne, kuna Get Even toimub 2015. aastal ning tehnoloogia on piisavalt arenenud, et nurga taha nägev relv oleks pigem tavanähtus kui salajane riigitasemel arendatav projekt. Muidugi on tegu videomängumaailmaga ning ei tasu seda nii tõsiselt võtta, aga kuidagi jäi see kõik kohe silma ja rikkus atmosfääri ja maailmasse sukeldusvõimet.

Sellest hoolimata avaldasid mõned teose maailma osad mulle suurt muljet, näiteks see haigla, kus peategelane viibib. Mänguteemaliselt on tegu mahajäetud hullumajaga, kus veedavad oma vaba aega peale Cole Blacki ka teised erinevate psüühiliste seisunditega inimesed. Pandora virtaalreaalsusprillide abil peaksid nad oma mälestusi läbi elama ja tänu sellele ka oma haigusest paranema, nende hulgas muidugi ka meie peategelane. Just see osa mängus tundub väga põnev, sest on mida avastada ning vahepeal saab ka mõistatusi lahendada. Siis aga viskab mäng meid tagasi tulistamismaailma, kus peab jätkama vaenlastest mööda hiilimist.

Veel üks probleem, mida siinkohal mainida võib, on erinevate süsteemide üleküllasus. Mängijale antakse kaart, vihjete ja artefaktide otsingusüsteem, soojuskaamera ja e-posti rakendus – kõik see vaid ühes telefonis. Soojuskaamerat kasutatakse mängu jooksul vaid paar korda ning vihjete leidmine ei ole kuidagi motiveeritud. Samuti on soov kõige muu asemel ainult kaarti kogu aeg ees hoida. Lisaks sellele on teoses vahepeal kohad, kus ekraani peale ilmub hoiatus, et mängija tegevused jätavad maailmale märgi. Teoorias on see põnev lähenemine, kuid reaalsuses ei tea mängija kunagi, mis see tagajärg  tegelikult on, enne, kui mäng teist korda läbi tehakse. Mille jaoks oli vaja lisada nii palju süsteeme ja muuta kõike keerulisemaks kui see olema peaks? Võib-olla mõnedele tundub see hea lahendus, kuid kindlasti ei ole tegemist kõikidele optimaalse süsteemiga.

https://www.youtube.com/watch?v=p9jpRw-98uk

Kui aga rääkida Get Eveni helidisainist, siis siin saab teost kiita – häälnäitlejad tegid usutava töö (vahepeal võib-olla veidi ülemängitud, kuid mitte liiga palju) ning orkestraalne helirida Olivier Deriviere’i poolt (kes on kirjutanud muusikat ka sellistele teostele nagu Remember Me ja Alone in The Dark) on suurepärane.

Get Even on oma olemuselt osaliselt tulistamis-, hiilimis- ja mõistatusmäng, mis püüab olla sügava mõtteviisi ning mõtlemapaneva loo ja mängustiiliga. Reaalsuses on aga tegu pigem mitmest erinevast süsteemist kokkupandud teosega, mis ei ole neid väga osavalt kombineerinud. Seetõttu ei saa Get Even tihti ise aru, kas ta on tulistamis- või hiilimismäng ning kas seal ikka on vaja neid lisa hiilimis- ja psühholoogilisi ellujäämiselemente või mitte.

Kui läheneda Get Evenile kui lihtsalt tulistamismängule ning mitte jälgida kõike seda üleliigset, mida mäng mängijalt nõuab, siis võib teost nautida. Kuid alati ei pruugi see välja tulla.