Kas mu lapsepõlv oli tõesti nii raske?

Mängimine on lapse töö. Jah, ma tahtsin alustada antud kirjutist just selle kulunud, kuid siiani kehtiva lausega. Ja kes siis tahakski suureks kasvada? Küll aga ei pea mina mängimist ainult laste ajaviiteks. Tõsi, mida vanemaks ma saan, seda vähem on aega oma meelishobiga tegelemiseks. See-eest on väga tervitatav nähtus, kus mänguarendajad vajutavad just sellele sisemisele lapsele, tuues kaasaegsel kujul tagasi mänge, millega sai koos üles kasvatud. Nüüd, pea 20 aastat hiljem neid mängides võib aga avastada end olukorras, kus tuleb oma mälestused ümber mõtestada.

Teadlikumalt puutusin selle fenomeniga esimest korda kokku, kui käivitasin aprillikuus oma PlayStationi mängumasinas The Disney Afternoon Collectioni. Tõsi, tegemist ei ole mingil kujul antud mängude uusversioonidega, vaid pigem just nende samade teostega, millega aastakümneid tagasi oma päevi ja õhtuid sisustasime. Lisatud on vaid mõned kaasaegsele mängurile harjumuspäraseks saanud lisad, peamiselt näiteks aja tagasi kerimise võimalus. Pean häbiga tunnistama, et selleta oleks paljude mängude lõputiitrid jäänudki nägemata. Vähemalt ei kaotanud ma lõpptulemust arvesse võttes oma kunagisele nooremale versioonile.

Nüüd aga leidis oma uue tulemise vast üks eredaim mälestus minu lapsepõlvest – Crash Bandicoot N. Sane Trilogy tõi meieni armastatud seeria kolm esimest mängu. Kui 2016. aasta E3 mängumessi ajal (peale lugematul hulgal ilmunud kuulujutte ja vihjeid) Crash Bandicooti uusversioonid lõpuks ära kinnitati, oleks minus justkui see sama pisikene poiss uuesti üles ärganud, kes 20 aastat tagasi oma esimesi nupuvajutusi PlayStationi mängupuldil tegi. Crash Bandicoot pakkus mulle puhast rõõmu ning ei taha kuidagi meenuda, et väikene mina sellele mängule oleks pidanud alla vanduma. N. Sane Trilogy on aga hoopis teine ooper.

E-sportlaste jaoks pidi karjäär lõppema peale 25. eluaastat. Just see on aeg, mil meie keha ei suuda enam käituda kui noor ning hakkab järjest kaotama kiiret reaktsioonivõimet ja motoorikat. Kui varasemalt suhtusin ma sellesse ütlusesse pigem huumoriga, siis just N. Sane Trilogy tõestas mulle väite tõepõhja. Ma olen selles mängus kohutav!

Esimesed hüpped ja kastide purustamised uuendatud Crashi seltsis oli puhas nauding, minu sisemine laps leidis end taas üles selles mugavas ja tuttavas virtuaalmaailmas ning me naeratasime koos. See asendus aga kiirelt ehmatusega, sest väikese Andri koduselt tundmine muundus pettumuseks. Kas pettusin enda praegustes mänguoskustes, oma mälus või mängus endas? Ei oskagi enam täpselt öelda. Küll aga sai üks asi kiirelt selgeks – ma olin elanud vales, mu lapsepõlv ei olnud nii kerge, kui mu mälu mulle väita proovis.

Vahetult peale N. Sane Trilogy ilmumist hakati internetis seda teost võrdlema väidetavalt ühe raskeima videomänguseeria Dark Soulsiga. Algselt naljana tundunud postitused on tegelikult tõesed. N. Sane Trilogy ei anna armu ning eksimisvõimalus on minimaalne kui sedagi. Erinevad salvestuskohad on teineteisest väga kaugel ning iga järgmine vastane võtab meeleldi vastu mängija raskelt teenitud ohverduse, lahutades üleval paremas ekraaninurgas oleva Crashi näost järjekordse elu. Kui mängijal isegi peaks õnnestuma peale mitmetunnist eneseületust järjekordne maailm läbi teha, võib kindel olla, et sellele järgnev on veel raskem. Ja mis kõige hullem – mäng on jäänud truuks oma algsele kujule. Kas Crash Bandicoot oli tõesti nii raske mäng?

Nii ma leidsingi end mõtisklemas, et kas ma olin kunagi nii palju osavam või on kaasaegsed mängud mind lihtsalt ära rikkunud, muutnud mind pehmeks ja lodevaks, salvestuspunktide ja lugematul hulgal taasproovimisvõimaluste küljes rippuvaks mänguriks, kes ebaõnnestudes süüdistab pigem mängu kui iseennast. Ent mis kõige hullem, pidage mind kasvõi enesepiinajaks, aga mulle väga meeldib Crash Bandicoot N. Sane Trilogy!

Kuidas ma aga saaksin teha kindlaks lugematute mängusiseste ebaõnnestumiste põhjuse? Aega ju tagasi ei saa kerida, et vaadata väikest Andrit kolmandas isikus ning kinnitada endale, et ma ei saanud selle mänguga ka 20 aastat tagasi hakkama. Ilmselt pean leidma verinoore mängusõbra, kel Crashiga varasem kogemus puudub, kes võtaks ette selle lõbusa, kuid tapvalt raske rännaku ning alistaks Dr. Neo Cortexi. Ja kui ka temal tuleks see üle kivide ja kändude, oleks minul kui mänguril veel lootust.