ARVUSTUS: Tacoma

Aastal 2014 ilmus vist üks kõige polariseerivam indie-mäng läbi aegade. Selleks oli Fulbrighti kõndimissimulaator Gone Home, mis vähemalt Level1 ridades inimesed kahte lehte jagas – mõni meist arvas, et tegu oli fenomenaalse teosega, mõni aga pidas mängu ülepaisutatud keskpärasuse hunnikuks. Mine nüüd võta kinni, kellel on õigus.

Aastake peale tolle teose ilmumist kuulutas Fullbright välja enda järgmise ettevõtmise – kosmoseavarustesse pürgiva Tacoma. Kolm aastat hiljem on mäng kohale jõudnud ning minul kui inimesel, kes tänase päevani Gone Home’i fenomenist mitte killuvõrragi aru ei saa, on stuudio värskeim üllitis läbi mängitud. Mis veelgi veidram, see meeldis mulle! Uskumatu, kas pole?

Tacoma tegevus leiab aset samanimelise kosmosejaama pardal. Mängija astub Amy Ferrieri gravitatsiooni eiravatesse saabastesse, et nüüdseks hüljatud jaamast ära tuua ODINi nime kandev tehisintellekt. Missiooni käigus on Amyl võimalus uurida ODINi poolt lindistatud AR-salvestusi enne tema tulekut evakueerunud meeskonna elust ja tegemistest. Eelkõige on fookuseks evakuatsioonile eelnenud päevad ning sündmused, mis selleni viisid. AR-salvestusi on võimalik edasi-tagasi kerida ning see tuleb kasuks, sest mitmed erinevad vestlused toimuvad samaaegselt, vahel paljastavad mõned neist ka üksikuid saladusi, nagu lukus olevate uste koodid või muud säärast. Ülejäänud osas on mängitavus tuttavlik stuudio eelmisest teosest, mis näeb ette keskkondades ringikäimist, asjade kättevõtmist ja nende pilksa pilguga puurimist.

Lood, mis Tacomal lahti rulluvad, on tagasihoidlikud, ent siiski piisavalt pinevad, et huvi üleval hoida. Mäng uurib inimeste omavahelisi suhteid ning nende arenguid ja muutumisi kriisiolukorras. Selle tasutal leidub killukesi ka suurema pildi küljest, mis räägib suurkorporatsioonidest, bürokraatiast ja ehk isegi moraalitunnetusest. Narratiivis ei esine just kõige suuremaid üllatusi, ent mõne pisema süžeepöörde leiab mängule kuluva 3 tunni jooksul sellegipoolest. Vürtsi oleks stsenaariumisse ehk pisut rohkem võinud lisada, kuigi üldmulje ja nn. suurem pilt on sellegipoolest rahuldavad.

Visuaalselt näeb Tacoma suurepärane välja ning on näha, et Unity mängumootorist on iga viimne kui piksel välja surutud. Kaadrisagedus püsib üldjuhul stabiilsena, ainult erinevate ruumide vahel asetuvad liftid suudavad kaikaid kodaretesse visata ja ekraanile jõnksatusi manada. Teose stiil on meeldejääv ning otsus AR-lindistustes erinevad tegelased erinevate värvidega ära markeerida, on tervitatav. Samuti saab kiita ka häälnäitlemist.

Nagu ka Gone Home’i puhul, nii jäi ka siin pisukeseks pinnuks silma poolvägisi peale surutud poliitkorrektsus. Tacoma meeskond on mitmekülgne ja kirev, esindatud on mitmed erinevad rassid, rahvused ja seksuaalsused, ent kuueliikmelise meeskonna puhul tundub see mõneti ebaloomulik ja fabritseeritud. Samal ajal aitavad need aspektid tegelaste erinevatele narratiividele kaasa ning lisavad karakteritele pisut rohkem sügavust.

Kõike eelnevat arvesse võttes saan ma sajaprotsendilise kindlusega väita, et Tacoma on väärt kogemus ning hea mäng.