ARVUSTUS: Uncharted: The Lost Legacy

Inglise keeles on väljend „This ain’t your daddy’s [sisesta kõnealune teema siia]“, et tuua välja kontrast mineviku ja oleviku vahel. Kui võtta jututeemaks aga just too uhiuus Unchartedi mäng, siis selle puhul eelmainitud fraas ei kehti, sest The Lost Legacy on kohe kindlasti sinu isa Uncharted!

Uncharted: The Lost Legacy pidi olema (nagu on juhtunud nii mitmegi mänguga enne seda) kõigest tasuline lisapakk mängule Uncharted 4: A Thief’s End, ent kasvas arenduse käigus piisavalt suureks, et õigustada selle eraldiseisvat avaldamist. Võttes arvesse, et siinkirjutaja lõpptulemuseks oli umbes 7-tunnine mängukogemus, võib öelda, et antud otsus oli enam-vähem õigustatud – nendel luudel oli piisavalt liha, et kintsukont ülejäänud prae küljest lahti rebida ja menüüs järgmisele reale asetada. Tunduvalt odavam hind ei tee ka liiga.

Uncharted: The Lost Legacy ei keskendu enam Nathan Drake’i tegemistele. Tähelepanelikum mängija teab, et Nate tõmbas seeria neljandas osas seiklustele kriipsu (põhimõtteliselt) peale. Selle asemel kehastub mängija mehe pikaajaliseks tuttavaks (ja ekstüdrukuks) Chloe Frazeriks, kes koos A Thief’s Endis tutvustatud palgasõduri Nadine Rossiga Indiasse rändab, et ühes järjekordsest unustatud linnast leida üks järjekordne märkimisväärne aare. Sel korral jahib paar hinnalist Ganeshi kihva. Kõige selle taustal hingab seiklejatele kuklasse kohalik kodusõda, mis igal hetkel puhkeda võib.

Chloe ja Nadine’i omavaheline keemia on üpriski huvitav – tegemist on varasemalt kindlakskujunenud karakteritega, kellega seeria asutajatel juba mingisugune side on tekkinud. Inimestel, kelle jaoks The Lost Legacy esimene kokkupuude Unchartedi seeriaga on, võib tekkida pisemaid raskusi, sest teatud tasandil on vähemalt Nadine’i motiivid konkreetselt just A Thief’s Endi sündmuste ja tagajärgedega seotud. Kuna Uncharted on aga alati olnud eelkõige indianajonesilik kerge meelelahutus, ei tasu suurt hirmu mõistmatuse ees tunda. Taustalood ja muu taolise info võib julgelt kuskile tahaplaanile lükata ja keskenduda tegelaste omavahelisele naljaviskamisele. Seda on siingi ohtralt, ka surmasuus olles.

The Lost Legacy üleüldine lugu jääb kohati pisut nõrgaks. Geneeriline kurjam on geneeriline ning totaalselt unustatav, osad dialoogid on aga äärmiselt sunnitud ja ebaloomulikud – Chloe poetab näiteks nii mitmelgi korral mitte just kõige tagasihoidlikemaid vihjeid enda lapsepõlve ja isaprobleemide kohta, samuti rõhutakse keskmiselt rohkem tema India päritolule.

Mängitavus ei ole muutunud. Kõik elemendid, mis olid olemas Uncharted 4, eksisteerivad ka siin. Ohtralt erinevaid relvi, millega sihtida tohutul hulgal vaenlaste poole, et siis päästikule vajutada? Olemas! Pea et monotoonseks muutuv ronimine, milles ei ole mitte mingisugustki väljakutset, sest kõik Unchartedi tegelased on terasest sõrmedega? Olemas! Ajaloolised hiidmõistatused, mis ei ole sadade aastate jooksul rooste läinud ning toimivad nagu oleks keegi nende hammasratastele alles äsja õli valanud? Olemas! Haardekonks, millega muretult kümnete meetrite kõrgusel kiikuda? Olemas! Unustatud linn, mille leidmiseks vaid peategelastel vahendid on, ent sinna jõudes tuleb nentida, et kurjamid jõudsid ikka kuidagi esimesena kohale? Võid selle peale kihla vedada! Asjaolu, et valdav osa tegevusest leiab aset lopsakas džunglis (millest osa on pisut suurem, autoga avastatav ala) ning unustusehõlma vajunud templites, on vaid kirss sellel tuttaval tordil.

Samuti suudab ka The Lost Legacy astuda sellesama reha otsa, mis vähemalt minu arust Uncharted 4: A Thief’s Endi silma alla sinika tekitas. Nimelt muutub The Lost Legacy lõpumeetritel tavapärasest tihedamaks kuulipõrguks, sest mängijale visatakse pätte lausa labidaga ette ning Chloe ja Nadine’i arvele võib tervelt sadade eluküünalde kustutamise kirjutada. Nende naiste käed on verised, seda nii piltlikult kui ka sõna kõige otsesemas mõttes. Kui varasemalt olin arvanud, et kokkusattumised vastastega on enam-vähem mõistlikud (st. et tulistamine ei muutu tüütuks ja pikaldaseks), siis teose finaal on natuke liiga frustreerivalt suurustlev – vähem on vahel rohkem.

Visuaalselt on tegu taaskord suurepärase teosega, mis ei tohiks praegusel hetkel enam kellelegi üllatusena tulla – on ju Naughty Dog stuudio, mille jaoks on kvaliteet aumärk (eriauhind läheb Chloe soengule, mille loomulik korrapäratus tihti silma jäi). Häälnäitlemine on eeskujulik ning näitlejad suudavad need osati kohmetud dialoogijupid hullemast päästa, muusika on vajalikes kohtades sündmustele veelgi eepilisemat mõõdet andmas. Raske on otsest etteheidet teha, ehk vaid selle puhul, et muusikapalad ununevad kiirelt meelest ning Spotify’s neid kuskile nimekirja ei lisaks.

Uncharted: The Lost Legacy on mõnes mõttes justkui kogu seeria kogumikplaat, millel ei pruugi kõlada just need kõige paremad palad. Pigem on siia kokku aetud need lood, mis on kõige meeldejäävamad ja sünonüümsed terve sarjaga. Tegu ei ole parima sissekandega Unchartedi saagasse, aga ometigi on The Lost Legacy (ka kõiki neid pisivigu arvesse võttes) üks meelelahutuslik videomäng ning sellest piisab.