Beat The Game annab võimaluse muusikat avastada

Ma ei ole kindel, mis mulle Beat The Game’i puhul esimesena imponeeris. Kas tegu oli tema veidra, pisut psychonautsiliku visuaalse stiiliga või hoopis faktiga, et too seiklusmäng omas elemente rütmimängudest, ehk žanrist, mis mulle aastate jooksul üsna meelelähedaseks on saanud?

Beat The Game on segu klassikalisest hiireklikikast ning muusikast. Nimetuks jäänud peategelane kõndis omanäolises maailmas ringi ning kasutas enda kassettpleierit, et salvestada ümbruskonnas leiduvaid erinevaid helisid. Nagu treilerist näha võime, on eesmärgiks kõik helid kokku koguda ning seejärel kohalikele olenditele kontsert püsti panna. Minu kätte jõudnud demoversioon oli aga ajalise piiranguga ning kumbki neist ülesannetest mul ei õnnestunud. Siiski tundus idee ise piisavalt põnev, et mängu ametlikku ilmumist huviga ootama jääda.

Teose visuaalne ilme on tõeliselt meeldejääv ning on tõega tunda, et arendajad on võtnud šnitti Salvador Dali klassikalistelt maalidelt. Sürrealistlik disain elab nii tegelastes kui ka keskkonnas endas. Seda naljakam on vaadata, kuidas sürrealismi absoluutne vastand – teknomuusika – moodustab visuaalse poolega pea et perfektse sümbioosi. Muusika kokkumiksimine on ülimalt lihtne ning üllataval kombel on väga raske kokku keeta midagi, mis ei oleks kuulatav. Pigem vastupidi, iga loodud heliriba paneb jala tatsuma ja pea nõksuma.

Minu kokkupuude mänguga oli üürike, ent jättis enamat tahtma. Teose maailm tundub huvitav ning ma tahaks teada, kes on peategelane, miks ta seal on, miks hõljuvad taevas kolmnurgad, ristkülikud ja muud kujundid ning kas ja millises suunas teose lugu (kui see üldse eksisteerib) areneb. Mõnus muusika on selle rännaku jaoks ainult boonuseks.