DeadCore ei ole see kosmoseparkuur, mida tahtsid!

Teeme ühe asja kohe alguses selgeks, lihtsalt seetõttu, et ma olen pidanud juba mitu korda seda seletama – mängul DeadCore ei ole mingit seost mänguga ReCore.

Tegemist ei ole mingi müstilise -Core videomänguseeriaga, mis pidevalt uusi asju katsetab ning erinevate žanritega eksperimenteerib. Lisaks, kui ReCore vähemalt õigustab enda nime teoses leiduva mängumehaanikaga, siis DeadCore sellega hakkama ei saa. Tegemist on lihtsalt ühe totaalselt geneerilise nimega sadade ja tuhandete mittemidagiütlevate keskpäraste videomängude keskel. Ning täpselt seda DeadCore ka on – keskpärane.

Tegemist on üksikisikuvaates platvormeriga, mis PC peale jõudis juba 2014. aastal, ent konsoolidele ilmus alles äsja (mina proovisin Xbox One’i versiooni). Ometigi ei suutnud kõnealune teos imiteerida kvaliteetset veini, mis aja möödudes vaid paremaks läheb – ajale jalgu jäämine ilmutab ennast nii teose tülpinud ja igavates visuaalides kui ka kohmakas mängitavuses. Mängu üksluine graafika hakkas ühel hetkel otseselt segama ka mängitavust ennast, sest pidin tükk aega ümbruskonnas ringi vaatama ja silmi teritama, et lõpuks märgata tausta sisse sulanduvat platvormi, mille soov peitust mängida senimaani mu progressi takistanud oli.

Mängu suurimaks miinuseks on asjaolu, et see ei tundu hea – võiks ju loota, et teos, mille peamehaanikaks on platvormilt platvormile hüppamine, takistuste vältimine ning spetsiifilise relvaga abivahendite aktiveerimine ja uste avamine, saab hakkama sellega, et parkuurimine kui selline on mõnus. Kahjuks on aga puldiga keskkonnas navigeerimine ja eelnimetatud tegevuste sooritamine kuidagi vale. Juhtkangi esialgne tundlikkus on liiga kõrge, samuti hakkas häirima fakt, et hüppamine tavapärase rohelise A-nupukese pealt hoopiski vasaku kangi külge oli kinnitatud. Korduvalt jäi hüppamine unarusse (või veel hullem, lõppes surmaga), sest vajutasin alateadlikult valele nupule.

Surmad on kerged tulema, sest kontrollide ujumise tõttu on üpriski lihtne hüpet valesti arevastada ja sellest tulenevalt kas napilt oma ninaga platvormi äärt puudutada või sellest kõrge kaarega üle lennata. Õnneks on kontrollpunktid üksteisest mõõdukate vahedega, ent olgu kõik hoiatatud, mäng teeb üsna kehva tööd informeerimaks mängijat taolise nupu olemasolust, mis mängija koheselt viimasesse punkti viib. Esimese paarikümne surma puhul ootasin nagu loll mitmeid sekundeid, enne kui tühjusesse pudenenud nimetu kogu otsustas uuesti ellu ärgata.

DeadCore ei ole täiesti ilma päästva väärtuseta. Treilerit nähes võlus mind koheselt selle sobivus mängude kiirläbijatele ning taolised katse-eksitus meetodil põhinevad teosed on üpriski ligitõmbavad. Ühel hetkel kuluvad marsruudid peakolusse ning tänu sellele näib taseme läbimine niivõrd lahedana. Kahjuks DeadCore sellist tunnet tekitada ei suuda, enne tekib igavus ja/või frustratsioon.