ARVUSTUS: Knack II

Esimest Knacki võib kirjeldada kui tehnilist testi näitamaks PlayStation 4 võimsust ning seda, kuidas saab korraga ekraanil olla nii palju väikeseid osakesi ilma et süsteem kokku jookseks. Kuid sellest asi kaugemale ei läinud ning 2013. aastal ilmunud teos ei jätnud mitte kellelegi sügavat muljet.

2016. aasta mängumessil E3 kuulutati välja järg, mida ei oodanud mitte keegi. Nüüd seda mängides sain ma aru, et midagi erilist pole muutunud, kuid mingil täiesti arusaamatul põhjusel nautisin ma Knack II rohkem kui esimest.

Kindlasti võib üheks selleks põhjuseks olla koostöölaad. Tuleb lihtsalt teine Dualshock 4 oma PlayStationile külge lükata ja ohhoo! Knack 2 või hoopis 2 Knacki? Lisaks sellele, et enamus platvormimisest muutub sõbra abiga paugupealt lihtsamaks, on kahel klotsielukal võitlusstseenides rohkem liigutusi kasutada. Näiteks saab oma kaaslast lüüa ning temast välja purskuvad klotsid ulatuvad ka kaugemal asuvate trollideni. Ka välksündmused on koos mängides teistsugused ning mõlemad mängijad peavad tegema koostööd, vajutades samu nuppe.

Knack II on 15 peatüki pikkune. Igas peatükis on muidugi ka alamsektsioonid, mis on umbes 4-7 episoodi pikad. Kuigi algus on veniv ning üpriski imal, siis narratiivi arenedes muutub teos huvitavamaks just tänu Knacki võimetele, mille ta loo käigus omandab. Neid on palju – näiteks saab ta lööginuppu all hoides teha kiireid hoope, kolmnurka all hoides viskab ta bumerangi, mis hoiab vaenlaseid paigal,ringi all hoides sooritab ta tavalisest tugevama löögi, mis hävitab kilpe ja kive, ning palju muud. Kõiki neid saab veel eraldi arendada tänu üpriski suurele arengupuule, mille täitmiseks vajaminevaid punkte saab nii putukaid lömastades, kirstukesi leides kui ka vaenlastele kere peale andes.

Kirstudes rääkides – igas episoodis on peidus nii mõnedki aarded, mida kogudes saab kas uusi abivahendeid (näiteks kui Knack kukub kaljult alla, teleporteerub ta tagasi oma kukkumiskohta jms.) või kalliskive, millega enda välimust muuta. Näiteks 20 safiiri, rubiini või topaasi leidmisel saabki just nende vääriskivide värvi olla. Ma isiklikult vihkan kogutavaid esemeid, kuid käesolevas teoses on need huvitavad ning nende saamise nimel ei pidanud üldse palju tööd tegema. Knack saab lisaks eelnimetatud kividele koguda ka erinevaid elemente, mis mängivad üleüldises narratiivis oma osa. Näiteks saab jääd imanud Knack külmutada kange ning ventiile, metalliosakesi kogunud Knack seevastu oskab kasutada oma keha induktsioonivahendina.

Minu jaoks kõige parem osa mängust oli aga Knacki suurenemine ja vähenemine. Näiteks saab väiksem klotsikoll mööda seinu väikestel talakestel hüpates jõuda peidetud aareteni. Kaameranurk muutub vastavalt sellele, mistõttu oli mul kohati tunne, et mängin mingisugust vanakooli 2D-platvormikat. Pekstes kaste, milles on aga teised klotsid, saab peategelane neid endasse imeda ning suureneda. Kõige parem näide sellest oli missioon, kus Knack jooksis mööda pahalaste linna, lömastades maju ning kolle, kellega ennist tuli ikka tükk aega maadelda, et neid tappa.

Viimasena võiks öelda, et Knack II näeb vägagi hea välja. Kaadrisageduse valimiseks on kaks võimalust – pidev 30 kaadrit sekundis või varieeruv ehk „0 kuni niipalju kui konsool lubab“. Maailm on väga värviline ja ilus, muusika aga keskpärane, saades siiski oma meeleolu loomise töö tehtud. Asi, mille kallal tahaks vinguda on aga fikseeritud kaamera, mis kohati onnii  õudne ni, et ma ei saa aru, kus mu tegelane on. Tema leidmine ei võta eriti palju aega, kuid mängumugavuse teel oli see üks suurtematest teeaukudest.

Mängu seltsis veedetud 10 tundi hiljem olen ma päris rahul. Kuigi lugu polnud eriti meeldejääv ega midagi erilist… oot, tegelikult polnud seda mäng ise ka. Knack II on laias laastus sama mäng,  mis 4 aastat tagasi. Täiesti keskpärane ja ei midagi enamat…?

Ei, see oli keskpärane, AGA lõbus.