ARVUSTUS: WWE 2K18

WWE 2K mängude nautimine on üpriski raske tegevus. Juba aastaid pakutakse mängijale samasse vormi valatud skulptuure, millele on lihtsalt uus värvikiht peale tõmmatud. Lootused, et WWE 2K18 sellest rutiinist välja murrab, võib koheselt maha matta.

Professionaalse maadluse iga-aastane videomäng tundus tänavu sihituna juba reklaamidest alates. Kui mullu kuulutati suurejooneliselt välja võimalus omavahel kaklema panna tööstuse kaks giganti – Brock Lesnar ning Goldberg – siis tänavu puudus teosel juba reklaamitasandil see konks, mis inimesi kaasa haaraks. Treilerites pani WWE superstaar Seth Rollins vanade staaride mälestusesemed põlema, ent ei esitanud kellelegi väljakutset. Järgmises astus üles peale pikaajalist eemaolekut tagasituleku teinud Kurt Angle, ent ei lubanud Rollinsi elu põrguks teha. Muidugi poleks sel ka seost olnud, kuna kahe tegelase vahel puudub igasugune ajalugu. Hiljem pandi ka Snoop Dogg treileris räppima.

Tegin enne enda arvustuse kirjapanekut pisut pattu – nimelt lugesin ma ühte (tol hetkel vast ainust olemasolevat) arvustust. Tolle autoriks oli Forbesi ajakirjanik, kes andis teosele veidralt kiitva arvustuse. Ehk olid mõned tema väited mõjutatud platvormierinevusest (tema konsoolivalikuks oli PlayStation 4, minul Xbox One), kuid arvestades, et mängu arendajad Yuke’s ja Visual Concepts (viimane vastutab ka 2K kossuseeria valmimise eest) on oma üllitise aastast aastasse samale vundamendile üles ehitanud, ei tohiks, peaks ega saagi kahe versiooni vahel niivõrd laiaulatuslikke erinevusi esineda. Kui paljudel muudel juhtudel hoidun vandenõuteooriatest kaugele ning säilitan usu mängumeediasse, siis tol juhul olin esimeste seast, kes asjale viltu vaatas ning arvas, et tolle kõrge hinnangu eest on keegi kuskil mingeid rahasid välja käinud.

WWE 2K18 annab mängijale mitmeid erinevaid võimalusi. Esmalt on olemas tavapärased matšid, kus saab omavahel mõõtu võtma panna oma lemmiktegelased (kasutan ka sel aastal sõna „tegelased“, sest olgugi, et tegu on täisvereliste atleetidega, kehastuvad esinejad siiski tihtilugu erinevateks karakteriteks, et jutustada publikule lugu). Suurimat lõbu pakub täiesti tavaline (virtuaalne) maadlemine siis, kui teha seda koos lihast ja luust inimesega, olgu see siis kas samal diivanil (eelistatum variant) või üle interneti (kus mõjutajaks on netiühenduse kvaliteet). Too lihtne mängulaad on suutnud mulle ja mu sõpradele ohtras koguses meelelahutust pakkuda ning lood ei ole erinevad ka tänavu.

Muudes elementides hakkab aga mäng lonkama. Olgugi, et ülalpool kirjeldatud mängulaad lõbu pakub, vaevavad seda samad probleemid, mis ülejäänud mängu. Mõnevõrra on paranenud osade tegelaste välimus, ent kogu produkti üleüldine visuaalia on pigem keskpärane. Osad, nõrgema kaliibriga karakterid peavad leppima sellega, et nende näojooned vaid osatiselt enda reaalmaailma ekvivalente meenutavad. Veel kehvemalt on läinud publikul, kes näevad välja, justkui nad oleks otse PlayStation 2 ajastust välja rebitud. Iga matši alguses välkuvad kaadrid kohale tulnud rahvast on samad – kohale on tulnud trobikond inimesi, kes kõik on rõõmsad, absoluutselt kõik seisavad püsti ning vehivad enda rusikas käega taeva poole. Nende nurgelisust ei tasu vast hakata kommenteerimagi.

Kõige kohutavamad on vast inimeste juuksed. Eks igasuguste akrobaatilisemate trikkide puhul on lihtsam silma paista, kui juuksekarvad tuules lehvivad, kuid kui maadleja välisilme vähegi korda läheb, tuleks valida pigem kiilanevaid tegelasi (see muidugi välistab kahjuks automaatselt pea terve naistediviisi). Pikkade kiharate virtuaalseks muutmisega ei saa tihtilugu hakkama ka oskuslikumad mänguarendajad (eks see ole suures osas põhjuseks, miks hästi paljude teoste peakangelasteks on nooruslikud siilisoenguga mehejurakad), seega pole imestada, et Yuke’s ja Visual Concepts sama ülesandega korduvalt ebaõnnestunud on. Kinnises toas õõtsuvad juuksed justkui seisaks nende omanik malbe tuule käes, vahel otsustavad lokid aga häbenema hakata ja õlgade sisse peitu minna.

Jõudsime nende ülejäänud mängulaadideni küll suure kaarega, ent parem hilja kui mitte kunagi. Nagu mullu, nii ka tänavu – enda eemaolekuga hiilgab 2K Showcase mängulaad. Kunagi esitleti selle abil mõne põnevama tegelase karjääri (The Undertaker, Stone Cold Steve Austin) või tähtsamat sündmust (Attitude Era, pingelisemad rivaalitsemised), nüüd laiutab selle kohal aga suur tühimik, mida ei suudeta täita ei poolvinnase Universe Mode’iga ega äärmiselt pettumustvalmistava MyCareeriga. Universe Mode lubab mängijal (pisut pealiskaudselt) ürituste graafikuid paika panna, nendes leiduvates matšides osa võtta, rivaalitsevaid paare määrata… ent midagi väga põhjapanevat otsustada ei saa. Seega peavad pettuma taaskord need fännid, kes lootsid, et kunagi WWE mängudes leidunud Create a Stroy mängulaad (kus kasutaja sai kujundada reaalseid narratiive) tagasituleku teeb.

Siinkohal leevendab MyCareer seda valu vaid minimaalselt. Ma ei oska kaasa rääkida selles osas, mida pakkus kõnealune mängulaad mulluses üllitises (WWE 2K17 jäi mul kuidagi vahele), ent võrreldes kahe aasta taguse mänguga, on astutud suuri samme tagasi. Enda tegelase loomiseks antakse mängijale muidugi üpris robustne süsteem ja palju valikuid, ent seda mööndustega. Nimelt on kõikide esemete lahtilukustamiseks vaja krüptoraha VC-d teenima hakata. Õnneks ei ole WWE 2K18 mängus leiduv VC reaalse valuutaga kuidagi seotud, ent taoline lahendus paneb seda enam pead kratsima. Tegemist on tüütu takistusega, mis tähendab, et karjääri alustades on tegelase kujundamiseks tunduvalt vähem võimalusi kui selle lõpus. Kas aga keegi lõpuni jõuab, on juba iseasi. Ahjaa, VC eest saab kaste osta. Hurraa.

Karjäärilaad on äärmiselt puine. Kui WWE 2K16 pakkus võimalusi teha valmis enda tegelane, seejärel alustada n-ö arenguliigast NXT, kus ootas ees üpriski pikk ja sündmusterohke karjäär, enne kui põhisaates (RAW, Smackdown) koht lunastati. Sinna vahele jäid mitmed erisündmused, tiitliheitlused ning promointervjuud. WWE 2K18 laseb mängijal paar trenni läbida ning juba esimene rivaalitsemine NXT-s asetab teisele poole kõrgeima tiitli hoidja. Vaid paar nädalat hiljem ripub kuldne vöö mängija õla peal ning ta saadetakse järgmisesse etappi. Jah, vahepeal saab paar promointekat teha, ent nendes puudub igasugune häälnäitlemine ning igasugune pinge kaob, kui ekraanile tekkivaid tuliseid sõnu vaikides maha lugeda. Lisaks on promod üpriski laialivalguvad (sest oma lugu ju luua ei saa) ning üleüldine kirjutamine on kesine.

MyCareeris antakse võimalus ka lava taga ringi liikuda ning teiste maadlejatega rääkida. Vägisi üritatakse jätta muljet, et teosesse on lisatud pisut ka rollimängude elemente, ent kõik on niivõrd pinnapealine – iga saate lavatagune on täpselt sama ülesehitusega, teised maadlejad ei räägi midagi põnevat või kui mõni neist annabki mängijale n-ö kõrvalmissiooni, on selle sisu täpselt sama (tuleb kas kellelegi pasunasse anda või siis järjekordse promoga rahvas käima tõmmata), mida too teeks ühel või teisel hetkel nii või naa, lihtsalt teistes tingimustes.

Mängitavus on enam-vähem aktsepteeritav, kui mängida koos sõpradega. Süsteemi puudused hakkavad aga eriti erksalt silma just siis, kui vastane on arvuti poolt juhitud. Vastase pareerimiseks on vaid üks nupp ning kui selle tabamisel ei olda äärmiselt täpsed, vaatab mängijale vastu situatsioon, kus vastane lihtsalt teeb temaga, mida heaks peab. Nupu tabamine ei ole seotud ka matši „voolavusega“ ning tihtilugu leidsin end sellele vajutamast siis, kui see ekraanil nähtava tegevuse poolest loogiline tundus, mitte siis, kui välksündmuse toimumisest märku andev teade sinna tekkis. Võibolla olen kallutatud arvamusega, sest olen antud süsteemi vihanud juba 2013. aastast alates, ent minu arust ei ole tegu hea lahendusega. Saaks kindlasti paremini. Ainus probleem on see, et arendajad seda teha ei kavatse ning ka järgmisel aastal oleme tunnistajaks täpselt samale probleemile.

Mängu litsenseeritud muusikavalik on küll hea, aga kesine. Ehk on asi ka selles, et puudub loogiline süsteem, mis nende mängimise järjekorda monitooriks, ent juba peale paari tundi teose seltsis olin ühte ja sedasama Kanye Westi lugu juba mitmeid kordi kuulma pidanud. Kommentaatorid ei vääri väga trükimusta – Michael Cole’i, Byron Saxtoni ning Corey Gravesi häältes puudub igasugune emotsioon ning enda tekst on sisse loetud toretseva ükskõiksusega. Veidral kombel poetatakse vahel enda teksti sisse ka veidrat reklaami ning WWE üldised rahaprobleemid ilmutavad ennast ka achievementide hulgas – nimelt on näiliselt nii KFC-le kui ka Snicersile nende peal reklaamipinda müüdud.

WWE 2K18 on pettumustvalmistav kompott. Teoreetiliselt on sel potentsiaali, et mängijale midagi ägedat pakkuda, aga pea iga elemendiga minnakse järjekordselt lati alt läbi. Jah, tulihingelised fännid soetavad selle mängu riiulisse ehk nii või naa, ent WWE keskmisele pühapäevaaustajale ja spordi- ning võitlusmängude huvilistele on toda üllitist äärmiselt raske soovitada.