Sel sügisel on videomänge lihtsalt liiga palju!

Mida mulle meeldib teha? Videomänge mängida ning nendest kirjutada! Mida mul ei ole? Aega, et kõikidele teostele põhjalikumalt keskenduda ning nendest pikad eeposed valmis kribada (olgugi, et need kõik oleks seda väärt). Seega teen ma seda, mida oskan kõige paremini – sohki!

Cuphead

Interneti sisemuses räägitakse sellest, kuivõrd raske mäng Cuphead ikka on, ent minu arust on see vale sõna antud teose kirjeldamiseks. Pigem kasutaks siinkohal sõna „nõudlik“, sest just see on Cupheadi puhul põhiline – teos nõuab mängijalt välkkiireid reflekse, korralikke rööprähklemisoskuseid ja kannatlikkust. Kui mõni hüpe ebaõnnestub või vastane tassipeale pihta saab, ei ole mängijal kedagi süüdistada kui iseennast. Cuphead on igati täiuslik – visuaalne stiil, heliriba, mängitavus ja sujuvad kontrollid on kõik esmaklassilised.

Golf Story

Golf Story on muhe rollimäng, kus kõik maailma probleemid saavad lahendatud golfi mängides. Võibolla on see „16-bitine“ (sest tegelikult on neid bitte kõvasti rohkem, eksole) visuaalne stiil erinevate indie-mängude poolt juba ammu üpriski äraleierdatud, ent sellest hoolimata näeb mäng kena välja. Ainult see huumor, mida teoses kohata võib, on veits lame. Ju siis ma pole päris sihtgrupp?

Picross S

Picrossi peamine idee on ülimalt lihtne – mängijale antakse ette teatud arvu väiksemate ruutudega täidetud suurem ruut, mille kahel küljel on ohtralt numbreid. Nende numbrite abil tuleb aga täita väiksemad ruudud nii, et need ei läheks teiste numbritega vastuollu. Noh, nagu sudoku… peaaegu. Tegemist on äärmiselt mõnusa ajaviitega ning kui ma vaatasin, et mul on mängutunde selle alla kulunud rohkem kui 10, ei imestanud ma just väga palju.

The Jackbox Party Pack 4

The Jackbox Party Pack 4 on, nagu kõik kolm mängu enne seda, humoorikate minimängude kollektsioon. Äärmiselt kasutajasõbralikuks teeb kogumi asjaolu, et mitmikmängu nautimiseks ei ole vaja muud, kui ühe tavalise nutiseadme või arvuti olemasolu ning mäng võibki alata.

Senimaani on reegliks olnud, et kollektsioonis on 1-2 korralikku pärli, 2 päris okeid mängu ning siis see üks pisut kehvem, mida vaid harva mängitakse – kolmas osa suutis olla kõikidest parim, sest minu seltskonnas leidsid kõik mängud endale fännid. Neljas episood naaseb aga tolle eelnevalt kirjeldatud valemi juurde tagasi, sest taaskord oli siin üks mäng, mis kiirelt kõikide lemmikuks sai. Muidugi oli selleks valetamist nõudev Fibbage 3!

Fortnite Battle Royale

„Kuulge, see PlayerUnknown’s Battlegrounds on jumala äge ju! Teeks enda mängu ka selle laadi?“ mõtlesid kõik mängustuudiod, kes ei olnud Bluehole. Täpselt seda mõeldi ka Epic Gamesi kontori seinte vahel, sest ühel hetkel lisandus varasemalt ilmunud „ehita-ja-tapa-zombisid“ mängule ka battle royale mängulaad, mis on… noh, täiesti okei. Selline tunduvalt lihtsam ja värvilisem kui PUBG – kui viimases kulus mul tervelt 95 tundi, enne kui (soolo)võidu maitset sain tunda, siis Fortnite oli minu vastu lahkem ja pakkus seda juba peale mõnetunnist mänguaega.