Monster Hunter World, tule juba kiiremini!

Ülemöödunud nädalavahetusel said kõik PlayStation Plus tellijad nautida Monster Hunter: World beetat. Testversioon sisaldas endas 3 erinevat missiooni, mida oli võimalik mängida kas üksi või kuni 3 kaaslasega.

Esmalt, kui ma Nintendo endise eksklusiivmängu tööle panin nägin ma esimese asjana, et tegelased näevad väga kenad välja. Kuigi beetas ei saanud ise enda tegelast detailselt valmistada, oli võimalik valida 12 erineva eeltehtud tegelase vahel – 6 meessoost ja 6 naissoost. Kõik nad nägid väga head välja, mistõttu ei jõua ise ära oodata, kuni täismängus kõiki liugureid ise näppida saan.

Tegelased polnud aga ainukesed ülikaunid elemendid. Beetas olevad 2 erinevat maailma olid nii kenad, et 20-minutiline ajalimiit igal missioonil oli kohe kahetsemapanev. Kõrbed, sood, džunglid – kõik nad olid nii ilusad ja detailsed, rääkimata veel nende värvikirevusest. Monster Hunter World on totaalne silmailu, mis kohe kindlasti täidab suure osa minu kuvatõmmiste kaustast.

Mängitavus aga ei jäänud visuaalidele mitte kuidagi alla – animatsioonid, võitlus ning kõik pisimehhaanikad olid nii rafineeritud ja suurepärased, et ma kohati mõtlesin, mida siin beetas isegi testitakse? Võitlussüsteem oli niivõrd hea, et ma alatasa kippusin kaklustesse just selle pärast, et oma Kinsect-tüüpi relvaga koletiste otsa hüpata ja neid siis kas seinte või puude vastu lükata.

Koletistest rääkides, need on ju Monster Hunteri põhiline osa. Igas kaardis oli neid 3-4 tükki, kuid jahtima pidi mängija otseselt ainult üht. See ei takistanud küll kellelgi jahtimast ka neid muid elukaid, kuid kuna elusid oli neil nii palju ning ajanappus hingas kuklasse, ei suutnud mina isegi sõprade abiga mitte kordagi tappa kedagi muud kui meie otsest sihtmärki. Suureks plussiks on fakt, et koletised ise pole elutud polügonihunnikud, mis lihtsalt ringi uitavad – tegemist on aspektiga, kus see mäng kõige rohkem hiilgab.

Monster Hunter Worldi parim osa on tema ökosüsteem, mis töötab nii hästi, et ma pole eluski teises mängus midagi sellist näinud. Koletised võitlevad territooriumite üle ning seda saab kasutada ära vägagi korralikult. Ka nendel on unikaalsed animatsioonid, mitte ainult teineteise toksamine. Näiteks üks tiivuline lohe tõstis ühe dinosauruse taevakõrgustesse ja pillas ta seejärel maha. Teises kohas aga mässis mingisugune mudauss end ümber ühe teise dinosauruselaadse eluka. Need näited on kõigest pinnapealsed sellest, mida kõnealune mäng võimaldab.

Ühes situatsioonis kogusin ma marju, et neid oma väikesest randmerelvast tulistada (pikk jutt, ära küsi). Peale seda avastasin ma, et need marjad meeldivad ühtedele kindlatele konnadele– need konnad aga halvavad kõike, mida puudutavad. Koletis, keda ma jahtima pidin, toitus ei kellestki muust kui konnadest. Seepeale hakkasin ma meelitama oma marjadega neid konni selle koletise juurde, kes nood nahka pistis ning seepeale halvatuks jäi. Peale seda jäi mul lihtsalt üle vaest monstrumit taguda, kuni tuli ette lause: „Quest completed!“

Selline vabadus ning võimalus erinevaid situatsioone mitmeti lahendada teevad Monster Hunter Worldist ühe minu järgmise aasta oodatuima mängu. Jaanuar 26 on minu kalendris saanud ühe suure punase risti kirjaga „MHW“.