Leho TOP 4 mängu „aastal 2017“

Edetabelite koostamine on tänuväärne tegevus, sest nii tuleb mängudes esile aspekt, mis mängimisel jääb sageli varjatuks. Nimetagem seda mäletamisväärsuseks. Ma olen mänginud palju teoseid, mis on sees olles vahvad ja meeldivad, aga mõne aja pärast on väga raske nende kohta midagi mälust välja meelitada. Paremikkudesse jõudmiseks peab mängudel olema midagi erilist, mis paneb meid kogetud emotsioone, pilte ekraanil toimunust ja kõrvu paitanud helisid ühte meeldivasse paketti salvestama.

Isiklikult mängin uusi teoseid harvem kui vanu, sest minu jaoks peavad vead olema paigatud ja kõik lisapakid väljas – mäng peab olema valmis. Seetõttu on ka minu 2017. mängitute paremik väljalaskeaegadest sõltumatu. Oma TOP 4 suutsin peale mõningat vaagimist siiski kokku panna.

Sniper Elite 4

Olles mänginud valdavalt vanemaid mänge, on minu aasta parim elamus sellegipoolest 2017. aasta väljalase (juhtumisi oli see ka mu oodatuim mäng). Sniper Elite 4 osutuski tõeliselt fantastiliseks elamuseks. See hiilimine ja kaugdistantsivõitlus on täpselt minu mokka mööda. Natsid saavad vastu päid ja jalgu kaunis Itaalias, kus tulevad esile mängu põhiuuendused – suuremad kaardid ning peategelase ronimisvõimekus. Kindlasti on kunagi ka Sniper Elite 5 tulemas, kuid mitte lähima paari aasta jooksul.

Sniper Elite 3

Eelmise aasta alguses olid tegelikult mu kaks oodatuimat mängu snaiprikad. Sniper Ghost Warrior 3 osutus aga keskpäraseks. Aastalõpu edetabeli teisele astmele asetub aga siiski üks teine kaugelt ja täpselt laskmise märul, Sniper Elite 3. Läbisin selle veidi enne Sniper Elite 4 ja nautisin ka Aafrika tandril sakslaste kummitamist väga. Mu sõrm jäi nii sügelema, et tegin läbi ka samale kondikavale tehtud Zombie Army Trilogy, mis muidugi polnud nii hea, kuid asjalik seegipoolest.

BioShock Infinite ja Burial at Sea lisapakid

BioShock Infinite’iga tutvumine toimus mul üsna hiljuti, kuid sellise duo sekeldused, nagu on Bookeril ja Elizabethil pilvedes lendavas linnas, jäävad tõenäoliselt pikemaks meelde. Kõik on esimestest osadest parem, kuid lugu on samas lisapakkide kaudu esimestega ka hästi seotud. Ilus linn, selge ja kõikehõlmav visuaalne identiteet, atmosfäär, häälnäitlemine… suurepärane mäng!

Yesterday Origins

Hiireklikiseiklus Yesterday oli omal ajal üllatavalt hea. Olin Hispaania stuudio Pendulo seiklusi ka enne kõvasti austanud (eriti Runaway triloogiat), kuid ei uskunud, et mälukaotuse ja mõrvade ümber midagi mulle meeldivat suudetaks teha. Eksisin, sest tapmised ja unustamised olid vaid põneva müsteeriumi jäämäe tipp. Seetõttu ootasin põnevusega ka Yesterday Origins nime kandvat järjeosa, mis samuti on Pendulole tüüpiliselt kaunis ja hästi tehtud seiklus. Mitmes ajas ja kohas toimuv tegevus, mitu juhitavat tegelast, head mõistatused… Kuna ma pole juba tükk aega hiireklikiseiklust mänginud, tuleb mälestusi heietades seiklusisu peale kohe.

Äramärkimised

Üksikisikuvaates tulistamismängudest olid päris okeid Doomid (nii kõige esimene kui kõige viimane) ning Far Cry 3-s oli küll palju, mis mind häiris, ent kuna kolasin selle saartel palju, on mul sealt ka positiivseid mälestusi. Teistest seiklustest olid Milkmaid of the Milky Way, The Little Acre, Her Majesty’s SPIFFING: The Empire Staggers Back täitsa head, kuid parim siiski Old Man’s Journey.