Martini TOP 5 mängu aastal 2017

Tead, mis sel aastal välja tulid? Just nii, videomängud! Ja mina mängisin neid! Ei, mitte kõiki. Aga paljusid. Mõned neist mängudest ei meeldinud mulle. Samas, oli ka neid, mis olid okeid. Allpool on loetelu 5 mängust, mis mulle meeldisid. Ei, väga meeldisid. Aga aitab lobast, sa ei tulnud siia sissejuhatust lugema.

Horizon: Zero Dawn

Killzone’i kodustuudiona tuntust kogunud Guerilla Gamesi Horizon: Zero Dawn serveerib mängijale vaheldusrikka ja müstilise avatud maailma, intrigeeriva peategelase ning kaasahaarava narratiivi, mille seob tervikuks tempokas mängupilt. Kuigi Horizon võib näida kui teiste endasarnaste mängude (Assassin’s Creed, Tomb Raider jne) parimate mängumehaanikate kogumik, on siiski tegu teretulnult värske tuuleiiliga kroonilist järjeosade taudi põdeval mängumaastikul. Horizon: Zero Dawn kvaliteet näitab, et kuigi suures äris on uued ideed hirmsad, võivad nad viia võrratute tulemusteni ning aasta teises pooles üksikmängudele löödud hingekellad kõlasid enneaegselt. Muide, äsja avaldas meie kõige suurem sõber Noclip teose valmimisest ägeda dokkfilmi, nii et mine viska pilk peale!

Divinity: Original Sin 2

Divinity: Original Sin 2 on üks vähestest mängudest, mis tõotab mängijal mitte käest kinni hoida ja võtab seda lubadust tõsiselt. Tegu on kaunilt värvikireva isomeetrilise rollimänguga, mille hunnitu tegelasteansambli vahel on eesmärkide saavutamiseks võimalik välja mängida pea kõik kujuteldavad lahenduskombinatsioonid. Soovid tappa loo jaoks olulisi karaktere? Lase käia, mäng mugandab end su valikutele. Otsustad pahura iseloomuga kassile jalaga äsada? Miks ka mitte, lihtsalt ära ole üllatunud, kui see sama kass 20 mängutundi hiljem supervõluriks moondub ja su pulbriks jahvatab. Kõikidel otsustel on tagajärjed, mis pole kunagi koheselt hoomatavad, ning see toob Original Sin 2 fantaasiamaailma eluliselt realistlikku etteaimamatust. Õigeid ja valesid valikuid ei eksisteeri, on vaid otsused ja tagajärjed võrratult kummaliste resultaatidega.

Assassin’s Creed Origins

Kas on võimalik mõelda ühele mängule välja veel vaimuvaesemat nime? Originsi puhul aga innovatsioonipõud õnneks sellega piirdubki, sest tegu on teosega, mis annab aimu Ubisofti võimekusest parandada pragusid oma suurima seeria vundamendis. Sel aastal on Assassin’s Creed üle pika aja taaskord värske, tuues kaasa varasemast mängulisema võitlussüsteemi, huvitavama missioonistruktuuri ja sujuvama ronimissüsteemi. Kirsiks tordil on hiiglaslik ja detailidesse uppuv Vana-Egiptus, mis on imetlusväärselt taasloodud üllatavalt terase ajaloolise silmavaatega. Järgmisel aastal end ilmutaval Assassin’s Creed Discovery Touril  on potentsiaali saada pädevaks iidset Egiptust käsitlevaks õppematerjaliks. Loodame, et ka Ubisoft näitab jätkuvalt võimekust õppida ja suudab jätkata Originsi poolt alustatud võidukäiku.

Middle-Earth: Shadow of War

Kas on võimalik mõelda ühele mängule välja veel vaimu… Oota, see kõlab tuttavalt. Sellegipoolest suutsid lõppeval aastal näiliselt esimese kursuse PR-tudengite poolt kirjutatud nimede taga end peita kvaliteetsed mängud, mida lisaks Originsile tõestab ka Shadow of War. Tegu on eeskujuliku ja igakülgselt nauditava järjeosaga, mis arendab edukalt edasi pea kõiki aspekte, mis muutsid 2014. aasta Middle-Earth: Shadow of Mordori meeldejäävaks. Kõik on suurem ja grandioossem: orke ja nende variatsioone on rohkem, lahinguid on rohkem, võimeid ja relvi on rohkem. Kõike on rohkem. Kuigi mikromakseskandaal heitis sarnaselt mitmetele teistele tänavustele mängudele tumeda varju ka Shadow of Warile, siis ma ei arva, et levitajate kaheldavad finantsotsused peaksid seadma halba valgusesse arendusmeeskonna töö. Eriti, kui tehtud töö on niivõrd nauditav.

Night in the Woods

Teiste loetletud mängude kõrval näib Night in the Woods väike. Ülikoolist välja langenud ja eesmärgitult oma väikesesse väljasurevasse kodulinna naasnud kassineiu Mae Borowski lugu ei räägi suurtest lahingutest, maailma päästmisest ega iidsetel aegadel asutatud salaordudest. Läbi Mae silmade tutvustatakse mängijale raskusi, mis on mainitutest palju üüratumad, sest nad on meile kõigile tuttavad ja mitte kunagi väga kaugel: kahtlus tulevikus ja iseenda võimekuses, suhted lähedastega ja meie näiline võimetus abistada ja mõista neid, kes meid vajavad ja meilt tuge eeldavad. Night in the Woods imiteerib argipäeva, suutes läbi võrratu kirjutamise olla samaaegselt melanhoolselt kurb ja nakatavalt rõõmus. Erinevalt argipäevast elab mängus linna all iidne koletis, kellele söödetakse veidra kultuse poolt eluheidikutest linlasi. Aga see selleks. Emotsioonid! Tõsised teemad!