ARVUSTUS: Digimon Story Cyber Sleuth: Hacker’s Memory

Kui te suutsite selle teose nime ühe ropsuga ära lugeda, siis olete vist juba huvitatud! 2015. aastal ilmunud Digimon Story Cyber Sleuth oli (ja on siiani) üks parimaid PlayStationi eksklusiivrollikaid eales ning Hacker’s Memory üritab samas vaimus jätkata.

Hacker’s Memory on käigupõhise võitlussüsteemiga rollimäng, kus kaklemine toimib muidugi  Digimonide abiga. Lisaks saab neid skaneerida, neid hiljem digikonstrueerida ning ka tugevamateks tegelasteks digimuundada. Kui esimeses Cyber Sleuthis oli säherduseid digitaalseid monstrumeid 250, siis nüüd on see arv lausa 340! See suur hulk tähendab, et mängijal on väga palju võimalusi oma kolmeliikmelist Digimonide salka vastavalt oma äranägemisele majandada. Tiimiliikmeid saab muuta jooksu pealt, mistõttu ei teki tüütuid momente, kus tuleb minna kuskile X kohta ning seejärel käiata end läbi 140 erinevast laadimisekraanist.

Digitaalsete koletiste arendamiseks on olemas ka digibank. See annab ligipääsu kõikidele kokku kogutud Digimonidele, uusimaks ning lahedamaks asjaks on aga digifarm, mis kujutab endast ühte saart. Seda saart saab loo arenedes suurendada ning sinna rohkem monstrumeid toppida. Seal nad istuvad, ootavad ja tegelevad oma asjadega, kogudes samal ajal jooksvalt kogemuspunkte. Päris hea oli oma lahedad esimese taseme elukad sinna paariks tunniks jätta ning hiljem vaadata: „Oih, nad on juba Level 50 vennikesed!“

Võitlus, nagu öeldud, on käigupõhine. Kui Pokémonis on neid eri liike ventsleid nii palju, et ma isegi ei tea, siis Digimonidega on asjad lihtsamad. Tegemist on kivi-paber-käärid süsteemiga (umbes nagu Fire Emblem mängudes), kuid siin on tegemist Virus, Vaccine ja Data lahingutüüpidega. Lahinguanimatsioonid ei ole pooletunnised ekstravagantsed vaheklipid, vaid kiired sahmakad, kuid soovi korral saab needki seadetest maha lükata.

Suvalised võitlused, mis ilmuvad lihtsalt ringi liikudes, pole samuti eriti tüütud tänu sujuvale ning väga, väga Persona 5 meenutavale lahingumenüüle, kus kõik asjad on lihtsalt nupuvajutuse kaugusel. Kuid on ka domineerimislahingud, mis kujutavad endast 3v3 lippude vallutamist. Alguses tundusid nad kui hea vaheldus, kuid hiljem muutusid tüütuteks ning väljavenitatuteks. Kunagi ei tundnud ma aga, et mul oleks raske. Raskusastmeid on 2 – normaalne ning noh, raske. Selle tavalise peal mängides ei olnud kunagi tunnet, et peaks minema tagasi oma Digimone tugevamaks tegema või et just siin on koht, kus ma pean oma varajase salvestusfaili uuesti laadima.

Mängu lugu on väga hea. Tegevus leiab aset tulevikus, kus kõik inimesed kasutavad virtuaalreaalsust kui päriselu. Peategelase avatar varastatakse häkkerite poolt ning ta asub seepeale tegema koostööd ühe teise häkkerite grupiga, et see tagasi saada. Grupis olevad tegelased on värvikad ning hästi kirjutatud, palju on ka tuttavaid nägusid eelmisest Cyber Sleuthist. Lugu on umbes 30-40 tundi pikk (personaalselt nautisin ja lugesin kõike, mida sain), küll oli aga kohti, kus leidis aset mõningane… ajatapmine – näiteks ei saanud ma looga edasi minna enne, kui olin järjest ära teinud 4-5 kõrvalmissiooni. See tundus lihtsalt veider ning venitatud aeg olevat, mida oleks saanud paremini ära kasutada.

Tegevus toimub Jaapanis ning (jällegi sarnaselt Personaga) jaguneb kaheks: pärismaailm, milles niisama hängitakse, ning „see“ ala, kus antakse molli. Alad on väga, väga sinised ning üpriski… keskmise väljanägemisega. Kaldun arvama, et põhjuseks on mängu saadavus ka PlayStation Vita konsoolil. Animeeritud vaheklipid seevastu on aga paganama head.

Kui ühe asja kallal veel vinguda, on selleks navigeerimine – minikaart all ekraani nurgas ei aita mitte kedagi mitte kunagi ning alad ei tundu olevat korralikult ühendatud. Näiteks pidin ma pea pool tundi otsima Kowloon 2 nimelist kohta. Hiljem selgus, et sinna ei saa mitte Kowloon 1 kaudu, vaid hoopiski kuskilt karuistmikust. Kui mängija on aga totaalselt kadunud, saab abi küsida digipangas olevalt naiselt, kes annab rohkem krüptilisi vihjeid kui Zodiaagimõrvar politseile.

Naaseb ka võrgus võitlemise funktsioon. Seda pole võrreldes esimese Cyber Sleuthi teosega eriti muudetud, kuna taaskord ei loe mitte Digimoni tugevus, vaid see, kui kiire ta on – mul ei ole võimalik vaenlast lüüa, kui pole minu kord (või vastupidi). Seevastu saab kiita erilisi võrgusündmusi, mis on paganama lahedad. Noh, ehk mitte selle kakluse, vaid auhindade poolest – saadaval on nii erilised Digimonid kui ka riietusesemed, mis muudavad isegi meie kalasilmse peategelase päris kobedaks kutiks.

Element, mille ma kohe eraldi tahaks välja tuua, on muusika. Masafumi Takada, kes on teinud heliteoseid sellistele mängudele nagu Danganronpa, God Hand ning No More Heroes, on taaskord loonud mõnusa küber-jazziliku tunde. Eriti mõnusalt jäi mu kõrvades kõlama põhilugu nimega „Ya Cyber Sleuth“.

Digimon Story Cyber Sleuth: Hacker’s Memory on keerulise nimega väga hea mäng mõnede üksikute puudujääkidega. Digimonide püüdmine, arendamine ning nende kasutamine on mõnus ajaviide nii seeria veteranidele kui ka uustulnukatele.

Peale selle – kõnealune teos on ainult 3GB(!) suur.