ARVUSTUS: Dragon Ball FighterZ

Ma ei ole kunagi suurem asi kaklusmängude fänn olnud. Olgugi, et olen aeg-ajalt mõnes kätt proovinud, tüdinen ma reeglina üsna kiirelt. Mul lihtsalt ei ole seda püsi, et pühendada enda ajast niivõrd palju erinevate tegelaste kontrollskeemide ja väikseimate nüansside õppimisele. Dragon Ball FighterZ on esimene kaklusmäng, mis mind totaalselt endasse on haaranud.

Dragon Ball FighterZ on Arc System Works (varasemalt loonud ka Guilty Gear ja BlazBlue kaklusmänguseeriad) poolt valmistatud 2D-kaklusmäng, kus mängijal on valida 24 erineva tegelase vahel (3 neist tuleb enne lahti lukustada), et moodustada 3-liikmeline võistkond. Esindatud on kõik „Dragon Ball Z“ ja „Dragon Ball Super“ animesarjadest tuttavad tegelased. Õnneks on viimaste puhul tagasi hoitud ning küsimärke vanemate fännide jaoks leidub vähe. Uue tulija jaoks on muidugi kõik karakterid alguses võõrad ja veidrad, ent samas ei tohiks nad ühelegi kaklusmängude fännile veidrana tunduda – kui teised teosed lubavad vastaste selgroosid välja tõmmata ja neid suurte kuulidega nüpeldada, ei tohiks energiakuule loopivad ja teleporteeruvad anime-inimesed enam kedagi üllatada. Üldiselt tundub tegelaste nimistu piisavalt mitmekülgne ning huvitav, et pakkuda midagi igaühe maitsele.

Legendaarse autori Akira Toriyama „Dragon Ball“ manga- ja animeseerial põhinev FighterZ on juba eos väga kutsuv, kuna tegemist on üpriski algajasõbraliku kaklusmänguga. Kõige lihtsamal tasandil on mängijal valida 4 võimaluse (nupu) vahel: viskekeha ja kerglöök, keskmise tugevusega löök ning raske löök. Ühte nuppu pikalt klõbistades tekib automaatkombinatsioon, mis ei pruugi küll (vähemalt võrreldes manuaalkombodega) vastasele võimalikult palju viga tekitada, ent algus seegi. Automaatkombod tagavad ka selle, et kõige rohelisemad võitlejad võivad end aeg-ajalt hästi tunda ning reeglina pole ühtegi kaklust nende tõttu igav vaadata. Lisades eelnevalt mainitud nuppudele lisakombinatsioone, hakkavad ekraanil välkuma ka mitmed erivõimed, millest paljud on viited seeriast tuttavatele momentidele. Kõige magusam on kasutada aga enda tiimikaaslaste abi – kutsudes supervõime aktiveerumise ajal sisse elujõuline meeskonnakaaslane, tekib kahe karakteri ühistöö tulemusena vastasele veel ekstrakoguses pea- ja liigesvalu (loe: tema eluriba väheneb jõudsamalt).

Lisaks „Z“ ja „Super“ tegelastele, loodi Toriyama abiga mängu tarbeks ka üks täiesti uus ja originaalne karakter – Android 21. Tema saamiseks tuleb läbida kolme suurema peatüki suurune üksikmänguosa, mis algab sellega, et tundmatu hing on seeria kangelase, Son Goku kehasse ära eksinud. Lisaks loivavad ringi sarja kangelaste põhjal loodud kloonid, tagasi on varem elavate seast kustutatud kurjamid ning kõikide supervõimed on müstiliselt kadunud. Nii algabki teekond lahenduste leidmiseni, mis ei ole küll midagi, millest koju kirjutada, ent töötab piisavalt hästi, et tee Android 21 lahtilukustamiseni huvitavana hoida.

Vahestseenid ei ole eelnevalt renderdatud, vaid loodud, kasutades selleks mängumootorit ennast. Miinuspoolena tasuks muidugi siinkohal välja tuua teose otsuse eelistada visuaalromaanilikku ülesehitust tavapäraste vahevideote asemel. Selle tulemusena peab n-ö „vaheklippide“ ajalt pidevalt puldile valu andma, et teksti edasi kerida. Lugu ise pole muidugi midagi erilist – tegemist on sellise tüüpilise klišeesid täis animelurriga, mis esmapilgul äärmiselt tobedana tundub, ent teiste peatükkide lahti rulludes (ja tausta avades) pisut loogilisemaks muutub. Tegemist on süütu meelelahutusega.

Meel saab lahutatud muidugi täie raha eest – teos näeb visuaalselt võrratu välja ning lisaks saab siinpuhul kiita ka nn. montaažitööd. Aeg-ajalt leiavad kakluse ajal aset momendid, mil üks kahest ekraanil figureerivast tegelasest vastase erivõimega pihta saab ning seejärel nelja tuule suunas paisatakse. Kõik see kantakse edasi erinevate, kiirelt vahetuvate kaameranurkade abil, mis suurepäraselt võimendab asjaolu, et tegemist on testosteroonist pungil ja märulistseene täis oleval animel põhineva mänguga. Boonuspunkte (nagu alati) selle eest, et tegemist on ääretult värvilise teosega. Kõik toonid kargavad koheselt silma, tegevus ekraanil on aga ääretult sujuv – kaadrisekundikud jäävad võitluse ajal stabiilse 60 peale.

Lisaks „see-pole-tegelikult-vajalik“ loopõhisele üksikmänguosale pakub Dragon Ball FighterZ – nagu ühele korralikule kaklusmängule kohane – ohtralt erinevaid võimalusi enda proovilepanekuks. Olemas on tavapärased õppetunnid ja harjutamisruumid, samuti on olemas võimalus arkaadmängulaadis n-ö „torni tippu ronida“, alistades parima tulemuse saamiseks aina tugevamaid (arvuti poolt juhitud) võistkondi. Kõik see on aga teisejärguline ning teose parimad küljed ilmutavad end siis, kui vastaseks on teine päris, lihast ja luust inimene.

Lokaalne mitmikmäng loodetavasti pikemat kommentaari ei vaja. Sõbra või pereliikmega ühel diivanil istumine ning samal ekraanil üksteise virtuaalse avatari tagumine toimib laitmatult ja ilma probleemideta. Internetti üle kolides tuleb aga arvestada teatavate väiksemate ebamugavustega. Iga kord, kui mäng tööle panna, üritab ta kasutaja koheselt ka netituppa paisata, et võõrastega madistamine koheselt ahvatlevaks muutuks. Eriti just aga esimestel päevadel vaatas pooltel kordadel vastu valdavalt must ekraan, mille keskel ilutses jonnakas laadimisikoon, mis pidevalt teatas, et internetiga liitumine on ebaõnnestunud, kuid muretsemiseks pole põhjust – ta ei loobu proovimast!

Ruumi sisenemine on ühesõnaga (vähemalt esialgu) poolenisti õnnemäng. Kohale jõudes ootab mängijat ees pisike hõljuv saareke,  mida asutavad teiste inimeste miniatuursed mängukarakterid. Saareke on jagatud väiksemateks aladeks, mis pakuvad mängijale erinevaid tegevusi, millest valdav enamus on juba üleval välja toodud. Neist magusaim – internetis võhivõõrale üle virtuaalse tahi tõmbamine – ei toimi alati küll ideaalselt, ent on sellele vaatamata äärmiselt rahuldustpakkuv tegevus. Isegi siis, kui ise olla see, kel istmealune tuliseks köetakse.

Ühendused on reeglina stabiilsed, suurimaks probleemiks on aga kakluse algatamine. Kuigi antud probleemi haripunktiks oli beeta, mil ühe matši ootamine võis kesta lausa kümneid minuteid, on vahel pikemaid ooteaegu märgata ka lõppversioonis (olgu märkuseks öeldud, et arvustus põhineb Xbox One versioonil). Veidral kombel käib kohati ajudele ka matši otsinguikooni aeg-ajaline kadumine, mille tulemusena pidin nii mõnigi kord menüüst kontrollima, kas ma olen ikka järjekorras. Vahel olin, vahel mitte. Väidetavalt on sõbraga üle interneti mängimine äärmiselt keeruline ja tülikas protsess, ent seda ei saanud ma kahjuks isiklikult (vähemalt hetkel) järgi proovida.

Dragon Ball FighterZ on mäng, mida on lihtne armastada. Seda on kerge kätte võtta, ent selles peituvate nüansside ja detailide tabamiseks võib pisut kauem aega minna. Ometigi on see seda väärt ning teekond algajast tšempionini on nauditav isegi siis, kui selle jooksul koguneb taskusse rohkem kaotusi kui võite.