ARVUSTUS: Monster Hunter: World

Jaanuarikuu 26. päev oli paljude mängurite jaoks üsna pingeline, kuna tuli teha tolle hetke üks olulisim valik: kas osta mingi anime-kaklusmäng või soetada endale hoopiski teos, mis on populaarne, kuid millest keegi samas ei tea midagi?

Mina igatahes tegin selle viimase valiku, samas kui peatoimetaja tegi tolle esimese.

Nagu ma just mõista andsin, on Monster Hunter seeria olnud üks paras nišš. Esimene selle sarja mäng ilmus PlayStation 2 konsoolil 2004. aastal ning minul seostuvad sellega (tänu parema kangiga juhitavale relvale) vaid kohutavad mälestused. Hiljem sai seeria mängudest Jaapani eksklusiivteosed ning et lääne inimestele asja veelgi võõramaks  teha, ilmus suur osa järgnevatest episoodidest ainult erinevatele Nintendo või PlayStation Portable konsoolidele. Oeh.

Monster Hunter: World on Capcomi katse mäng massidesse tuua ning see toimis! Teosest sai suur hitt (seda toetavad muljetavaldavad müüginumbrid), olles Jaapani mänguhiiu seni kõige kiiremini müünud teos läbi ajaloo. Kuid mis on see fenomen, mis teeb Monster Hunter: Worldist ühe tänavuse Aasta Mängu tiitli kandidaadi?

Alustame sellest, et see on väljakutsuv. Jah, ma ütlesin seda. Ei küündi päris Dark Soulsi tasemele (sest noh, Dark Souls pole raske, per se), kuid õppimiskõveraga tuleb siiski arvestada. Mängu 14 relva saab arendada erinevat pidi ning seetõttu tuleb endale meelepärane tapariist kähku selgeks õppida, kuna siin ei aita ainult ruudunupu pidev tümitamine. Iga relv on ekstreemselt tehniline ning vajab aega ning tähelepanu, et selle iseärasustega harjuda. Siinkohal aitab mängusisene käsiraamat, kus on mõned algelised kombinatsioonid ning mis seletab üpriski hästi ära, millist janti konkreetset relva kasutades oodata. Ise olen igat Monster Hunterit mänginud Longswordiga, kuid näiteks kolleeg Norbert kasutab Charge Blade’i, mis on vaieldamatult terve seeria kõige aeganõudvam ja tehnilisem kollitapmisvahend.

Koletised ise ka ei oota, millal neile kolki antakse, vaid ründavad agressiivselt ning vahepeal koguni kambakesti. Iga jahitav on eriline ning nende mahavõtmiseks tuleb kasutada erinevaid vahendeid, olgu selleks kas eelnevalt valmistatud lõksud, ohvrile selga ronimine või koguni oma ümbruse kasutamine –  näiteks on võimalik tamm lõhkuda, et koletis maha uhtuda või meelitada ta puu vastu jooksma, et ta jääks vääntaimedesse kinni. Võimalusi on mitmeid, mistõttu (nagu öeldud) ei ole see lihtlabane „vajuta-kogu-aeg-kolmnurka-ja-võida“ tüüpi mäng.

Maailmad, kus erinevaid monstrumeid jahtida, on kokku viis. Igaüks neist on unikaalne ning huvitav, varieerudes klassikalisest džunglist kuni kristalse vulkaanipealseni välja. Igas sellises lokaalis on võimalik püsti panna laagreid, kuskohast on võimalik näiteks alasse tulles alustada või vahepeal puhata, teha viimaseid ettevalmistusi jahiks või lihtsalt sööma minna.

Söömine. Oh sa poiss. Terve Monster Hunteri seeria kõige parem osa on kohalike delikatesside nautimine. Nagu alati, on ka sel korral olemas Palicotest ehk väikestest kassilaadsetest elukatest (muuseas, ka mängijal on üks ustav Palico, keda on, sarnaselt endagi tegelasele, oma seikluse alguses võimalik ise enda äranägemise järgi luua) kokad, kelle juhiks on seekord üks musklimägi, kelle nimeks ei ole mitte midagi muud kui Meowscular Chef (märge – teos sisaldab väga, väga, väga, VÄGA palju sõnamänge kassidega seoses). Jah, ta räägib pidevalt gainsidest ja fleximisest, mistõttu on ta kõige parem eratreener terves maailma ajaloos! Olgugi, et ta on fiktsionaalne.

Kuna ma just ennist mainisin, et mängijal on võimalik oma tegelast ning kiisut valmis vorpida, tahaks ma siinkohal kõikidele konsoolimängijatele ära märkida, et kuigi kaua tehtud kaunikene, näeb see kolme ja poole tunni vaev välja mängusiseselt, noh, selline:

Tõsi, nagu alltekstist on võimalik lugeda, näitab mu salvestusfail praeguseseks mänguajaks pea 130 tundi. Ja noh, nii väikeseks ta kindlasti ei jää! Põhilugu on umbes 20 tundi pikk, kuid enamasti on see lihtsalt alade lahtilukustamiseks ning üleüldiseks tutvustamiseks, et kuidas Monster Hunterit mängida. Kuid see selleks – põhiline element terves mängus on ikkagi ju üks meeletu asjade kogumine. Tapan koletise? Nülgima. Kogun marju? Laskemoona tegema. Kogun konte ja kristalle? Varustust tegema. Miskipärast ei tundu see siiski tüütu, vaid lihtsalt mõnusalt lahe. Mulle meeldib siin mängus ühte ja sedasama asja mitu korda, kuna iga kord tundub ikkagi erinev. Ma ei oska seda sõnadesse panna, see lihtsalt on nii.

Kõike eelnevalt kirjeldatut ei pea aga üksi tegema. Koletisi on võimalik tümitada neljakesti, olenevalt missioonist võib see number olla ka väiksem (näiteks osad uuringud nõuavad maksimaalselt 2 inimest – ideaalne kohtinguidee!). Asteras (ehk siis sellises põhilises kokkusaamise kohas) on võimalik oma missioon seinale postitada ning ootama jääda, et teised mängijad sellele vastaksid. Kui aga keegi niiviisi ei vasta, on võimalik alati välja lasta SOS-signaal, mis kutsub teisi mängijaid. See loob alati aga sama situatsiooni:

Koletis on mängija totaalselt üle koormanud, ohus jahtija saadab viimases lootuses välja oma SOS-signaali, lootes et keegi vastab. Ühe minuti jooksul on tiimis kolm Jaapani mängijat, kes annavad sellele monstrumile niimoodi kolakat, et keegi ei jõua isegi mitte elujoogi joomise animatsioonist välja tulla. See on nagu ihukaitsjatega mängimine.

Kõike seda saadab eepiline muusika, mis on enamasti asukohapõhine – see tähendab, et igas regioonis on kindel võitlusmuusika ning tähtsamatel sihtmärkidel oma paikapandud meloodia. Nagu ütles keegi tähtis isik: „Mängus on tähtis tümakas ja tümitamine.“ Aamen.

Monster Hunter: World on selle aasta üks parim mäng. Ma ausalt ei kahetse, et eelistasin kõnealust mängu üle tolle Lohemunade teose, kuna ka siin leidub neid. Vahet pole, kas on tegu veteranmängija või uustulnukaga, Monster Hunter: World tervitab igaüht (arvutimängijaid tervitatakse kahjuks alles sügisel)!

Ma nüüd lähen ja aitan jaapanlastel seda paganama Nergigantet tümitada!