Creative Mobile, me peame teie „X-Files“ teemalisest mobiilimängust rääkima

Eelmise aasta lõpus saime teada, et kodumaine mängustuudio Creative Mobile on oma õnge otsa püüdnud päris korraliku kala – nende ülesandeks sai teha mõned päevad tagasi ilmunud mobiilimäng The X-Files: Deep State, mis peaks tähistama nii teleseriaali uusima hooaja algust kui ka seeria üleüldist 25. sünnipäeva.

Värskelt ilmunud Deep State oli (tol hetkel positiivse üllatusena) beetaversioonina kodumaiste Androidi platvormi kasutavate mängurite jaoks proovitav juba eelmisel aastal ning minagi olin üks neist, kes selle kärmelt oma telefonisse laadis. Omasid peab ju ikkagi toetama! Tuleb tunnistada, et algus oli paljutõotav. Mäng algas sellega, et sain kujundada enda tegelase, kelle nimi lisati FBI töötajate nimekirja ning juba saadetigi mind esimest väiksemat juhtumit uurima.

Mängitavus kujutas endast dialoogide läbiklõpsimist, üksikute valikute tegemist (mis omakorda kallutasid kaalukaussi minu senini mõistmatuks jäänud „uskuja-skeptik“ skaalal ühele või teisele poole) ning sündmuskohtade läbikammimist. Viimane toimis nõnda, et mulle anti ette nimekiri (või pildimaterjal või siluettide kogumik) esemetest, mille pean hetkel ekraanilt vastu vahtivalt pildilt leidma. Esialgu tundub kõik lihtne, pealiskaudne detektiivitöö on ligitõmbav ning tagatipuks näeb mäng üpriski kena välja. Iga taseme lõpus ootab mängijat ees valik, mis juhtumi sulgemist ühel või teisel moel mõjutab.

Kahjuks on siin, nagu tihtilugu kombeks, üks suur „aga“.

Mikromaksed. Ja oh sa poiss, kui palju neid on! Iga mängija liigutus nõuab mingisugust ressurssi. Kuritööpaiga uurimine nõuab energiat, mis taastub kas lihtsalt oodates või näiteks süües-juues. Toidupoolist saab muidugi päris raha eest osta. Juhtumites järgmise etapini jõudmine nõuab aga konkreetse arvu tähtede olemasolu. Tähti teenitakse kuritööpaikade pideval läbikammimisel. Seega kaob tasemete juurest see esmane müsteeriumihõng, mis esimesel külastuskorral õhus ripub – kohe üldse ei teki tunnet, et olen FBI eriagent, kui kammin kümnendat korda läbi sama tuba, sest minult küsitakse: „Näita nüüd ilusti näpuga, kus see ruubikukuubik on!“

Kuid tunduvalt problemaatilisem on asjaolu, et tähtede hankimine muutub hästi kiiresti hästi tülikaks. Kuna samas toas samade asjade otsimine oleks igav, üritatakse iga kord olukorrale pisut teise nurga alt läheneda. Nagu varasemalt mainitud sai, kasutatakse selleks kas kirjelduse muutmist, uute esemete tutvustamist, toa osalist pimendamist (mängija näpupuudutus toimib taskulambi valgusvihuna) ja muud säärast. Tagatipuks taob alati kuklasse üpriski kitsas ajalimiit, mille jooksul tuleb täita kaks kohustuslikku missiooni. Kõige kõrgemad boonuspunktid aga sellele inimesele, kes arvas, et tavamõõtudes nutitelefonil mikroskoopiliste esemete leidmine ja sõrmega tabamine lihtsaks ülesandeks osutub. Reaalsus räägib hoopis teist juttu.

Ühte taset piisavalt palju läbi mängides avaneb selle „profiversioon“, mis näeb ette veelgi raskemaid muutujaid ning missioone ning nende hõlpsamaks läbimiseks – arvasite õigesti – ärgitatakse kasutajat enda reaalset rahakotti kergendama. Ka igakordse sisselogimise ning pauside ajal surutakse mängijale veel rohkem erinevaid tehingute tegemise võimalusi näkku, olgu selleks siis kas energiat taastavate elementide soodsad kombopakid või visuaalsed vidinad enda karakteri muutmiseks.

Sellest tulenevalt tekib vägisi mulje, et iga uue loojupini jõudmine on teadlikult niivõrd ebameeldivaks ja lausa nilbeks muudetud, et kasutaja sellest kiirelt tüdineks ning rahakotirauad tusaselt lahti lööks. Kõik see vaid selleks, et ei peaks enam kunagi ühte ja sedasama laohoone pilti vaatama, et siis seal kummikindad ja riidepuu leida. Sellest on aga ääretult kahju, sest narratiiviosa on kogu teose kõige tugevam külg. Proloog tekitab ülejäänud mängu avastamiseks piisavalt huvi, ent kahjuks hoitakse selle jooksul too rahaanumine tagaplaanil – kui proloogi ajal oleks mind samuti niivõrd intensiivselt igasuguste erinevate soovidega pommitatud, poleks ma ülejäänud mänguga vaeva nägema hakanudki!

The X-Files: Deep State omab tegelikult meeletult potentsiaali, uusi juhtumeid saab (ja kuuldavasti seda ka tehaksegi) lisada episoodiliselt ning aeg-ajalt visatakse kasutajale n-ö leiumängu vahepeale ka muud laadi kergekoelist mängitavust. Kahju ainult, et need tasuta mängu elemendid niivõrd pealetükkivad on ning näivad pärinevat justkui nendest esimestest Facebooki mängudest. Noh, FarmVille ja värgid.

The X-Files: Deep State on muide lisaks nutiseadmetele ka Facebookis mängitav. Oota…