ARVUSTUS: A Hat in Time

Rahva poolt rahastatud indie-mängud on saanud külge halva maine tänu erinevatele läbikukkunud projektidele – tihtilugu jõuab meieni mäng, mis on lubatust hoopis teine, halvema kvaliteediga või lõpetamata. Õnneks on ikka veel olemas teoseid, mis tõestavad, et sellised ettevõtmised pole asjatud. Üks ehedaim näide lähiajast on A Hat in Time. See šarmikas ja armas platvormer on Gears For Breakfast esimene mäng, olles stuudio jaoks imeline debüüt.

Teose pealkiri võib süžeest natuke vale arusaama anda… mitte, et see oleks kõige tähtsam osa platvormeritest. Hüppasin teosesse sellest eriti midagi teadmata, oodates ehk midagi, mis sarnaneks näiteks mängule Bugs Bunny: Time Busters – tegemist on platvormeriga, kus mängija läheb läbi aja, lahendades erinevaid mõistatusi. A Hat in Time oli aga hoopis midagi muud!

Peategelane on väike armas inimesele sarnane tulnukas, keda tuntakse ainult Hat Kidina, sest ta tegelik nimi on meile arusaamatu. Ta lendab oma suure kosmoselaevaga kodu poole, kui äkitselt peatatakse ta Maale sarnaneva planeedi kohal. Nimelt nõuab üks maffia liige temalt tollimaksu, et nende linnast mööda lennata. Loomulikult ei ole meie peategelane sellega nõus ja peale väikest kähmlust kaotab ta laeva kütuseallikad, milleks on liivakellad (Time Pieces). Kuna ilma nendeta tüdruk koju ei saa, läheb Hat Kid planeedile ning hakkab oma kelli otsima.

A Hat in Time on platvormer, mille keskseks eesmärgiks on kokku koguda erinevaid esemeid. Enamasti saab liivakellasid missioonide tegemise eest, kuid kaartidele on peidetud ka paar boonustasandit, mille lõpus premeeritakse mängijat raske töö ja vaeva eest. On näha, et mäng on saanud inspiratsiooni erinevatelt 1990ndate ja varaste 2000ndate platvormeritelt nagu Super Mario Sunshine, Banjo-Kazooie ja paljud teised. Kohe alguses on enamus maailmast mängijale avatud, välja arvatud mõne spetsiifilise mütsi taga olev ala. Jah, te lugesite õigesti – osad on mütsi taga kinni!

Hat Kidi arsenalis on kuus mütsi, mis talle erinevaid võimeid annavad. Kõik peale ühe on vajalikud, et läbida erinevaid takistusi. Loomulikult ei leia meie kangelanna neid mütse niisama kuskilt kivi alt sopa seest, vaid nende saamiseks tuleb avastada üht konkreetset tüüpi kogutavaid esemeid: lõngakerasid. Neid on tasemetesse puistatud päris heldekäeliselt – nii lahkelt lausa, et kui olin kõik mütsid kätte saanud, jäi lõngakerasid kuhjaga üle.

Raha eest saab ühe kahtlase müüja käest osta n-ö märke, mida panna enda mütsi külge lisavõimete saamiseks. Haardekonks on ainus hädavajalik võime, teised muudavad mängitavust soovikohaselt lõbusamaks, kuid on ka nii öelda „kasutud“ märgid. Üks neist näiteks muudab mängu täisväärtuslikult häälnäideldud tegelaste kõne vanakooli tüüpi pominaks, nagu oli Banjo-Kazooies. Tegemist on järjekordse vihjega oma inspiratsiooniallikatele.

Kuigi Hat Kidil pole võib-olla nii palju liigutusi kui mõnel teisel sama žanri peategelasel (Crash, Sly, Mario jt.), on tema liigutamine ikkagi väga sujuv ja lõbus tegevus. Mäng on üles ehitatud liigutuste järjestikuse kasutamise peale. Näiteks saab õhus pikeerida ja siis selle ajal hüpata, et jõuda kaugemale või samamoodi ohutult maanduda. See on üks põhimanööver, mille äraõppimine tuleb kasuks. Animatsioonid ja liikumine ise on sujuvad. Ainus asi, mis vahepeal natuke „katki läheb“, on õhust ründamine, kuid see on pigem seotud sihtmärgi leidmisega.

Mäng loodi Unreal Engine 3 abil ning näiteks Steamis olevaid kommentaare lugedes saab kinnitust asjaolu, et mäng jookseb hästi, kuid paar graafilist viga tuleb vahepeal ikkagi sisse. Õnneks pole need nii hullud, et rikuksid kogemust. Näiteks üks, mida märkasin, leidis aset peale mingi kogutava eseme üleskorjamist. Hat Kid on terve aeg eesplaanil, kuigi mõnes kohas oleks loogiline, et ta jääks tahaplaanile, näiteks ruumi või mõne väikse ala sees olles. See viga oli aga kõigest väike tüütus ja ei võtnud midagi mängult ära. Mõnes kohas esines suurem kaadrisageduse langus, kuid see oli väga lühiajaline ja peale seda naasis tavaline, sujuv 60 kaadrit sekundis.

A Hat in Time on suutnud taaselustada toda vanade maskotplatvormerite šarmi, luues suure hulga naljakaid ja värvikaid tegelasi. Esimese maailma vaenlased, ehk Kokkade Maffia, koosneb tüüpilistest totakatest lihasmägedest käsilastest, kuid nendega rääkides tuleb alati tobe naeratus suule. Nende lollakas aktsent ja see, kuidas nad alatihti mainivad, et neile meeldib inimestele rusikalöökide jagamine… Ning loomulikult ei saa ka mainimata jätta mafioosost isa kurbust, et tema poeg ei pruugigi saada selliseks suureks lihamäeks nagu on paps. Paljude lemmikuks (kaasaarvatud minu) osutuvad aga teise maailma peategelased: kaks lindudest lavastajat. Kuupingviinist DJ Grooves ja öökullist(?) Conductor võistlevad tolle maailma filmiauhindade pärast ja tahavad Hat Kidi enda linateosesse värvata. Loomulikult on ka teised karakterid väga vahvad, maailmad on aga hästi ja värvikalt disainitud, luues hulganisti erinevaid õhkkondi.

Mängu heliriba on imeline, eriti meeldejääv on näiteks kolmanda bossi tunnuslaul. Taustamuusika on dünaamiline, muutudes reeglina siis (kuid võib leiduda ka erandeid), kui mängija vahetab kaardil asukohta. Lisaks on võimalik lahti lukustada erinevates muusikastiilides remikse, mis lisavad veel rohkem varieeruvust ja võrratuid meloodiaid juba imelisse mängu.

See pole aga veel kõik! A Hat in Time kogus Kickstarteris nii palju toetust, et arendajad purustasid oma algse eesmärgi mitmekordselt ning selle tõttu ilmuvad mängule tulevikus tasuta lisapakid. Lisadeks on kaks uut maailma ja võimalus teine mängija endale appi sobitada, seda kas üle interneti  (ainult arvutil) või sama ekraani taga. Täpselt nagu vanasti. Konsooli peal netipõhist mitmikmängu pole, mistõttu peavad mängijad oma sõbrale diivani peal ruumi jätma.

A Hat in Time on imeline, armastusega tehtud platvormer, mis võtab eeskuju oma žanri eelkäijatest neile liigselt toetumata, luues tänu sellele oma enda identiteedi. Kui Yooka-Laylee jättis külmaks, siis on aeg oma riidenagi tühjaks kiskuda ning minna uusi mütse koguma!