ARVUSTUS: Ni no Kuni II: Revenant Kingdom

Kui Ni no Kuni: Wrath of the White Witch PlayStation 3 konsoolil ilmus, sattusin ma hämmeldusse. Tegu oli ühe parima Jaapani rollimänguga, mida olin tol ajal mänginud, seda vaatamata teose jubedale võitlussüsteemile ning kohati igavale maailmale. Seevastu olid tegelased ning animatsioon ületanud absoluutselt kõik minu poolt üles seatud latid. Järjeosa, Ni no Kuni II: Revenant Kingdom, tõstis ootused veelgi kõrgemale. Kuidas teos sellega hakkama sai?

Ni no Kuni II: Revenant Kingdom leiab aset sadu aastaid peale esimesest osa tuttava Oliveri seiklusi. Siinkohal tahan ruttu mainida, et esimest episoodi ei ole loo täielikuks nautimiseks vaja mängida (see ei tähenda, et ei peaks, sest nagu öeldud, on tegemist ühe parima Jaapani rollimänguga). Seekord keskendub mäng Evan Pettiwhisker Tildrumi, Ding Dong Delli kuninga rännakule. Too nimi võib vanematele fännidele tuttav olla ning põhjusega, sest tegemist on tõepoolest poolkass-poolinimesega Grymalkini rassi kuningaliinist, täpselt nagu oli kuningas Tom Tildrum eelnevast teosest. Kuna loo alguses algab tema riigis coup d’etat, peab Evan sealt põgenema, kaasas mees nimega Roland, kes on sinna maailma sattunud läbi juhuse (ma ei räägi täpselt kuidas, sest see on päris suur spoiler!).

Eksiilis olev Evan algatab oma uue kuningriigi, nimega Evermore, ning just siin avalduvad suurepäraselt Level-5 suured ambitsioonid loo jutustamisel. Kui esimeses mängus kaotab peategelane oma kõige tähtsama isiku, ehk ema, siis siin kaotab Evan oma rahva, oma riigi, oma kuninga, isa ning ka enda emafiguuri. Sellegipoolest pole narratiiv leina ja süngust täis topitud, just vastupidi – tegu on looga lootusest parema tuleviku nimel ning kuidas selle nimel võidelda. Kõlab nagu klišee, kuid mängijaid ootab ees rikkalik ning üdini unustamatuid momente pungil seiklus, mis hoidis mind pinevil pea 80 tundi.

Kõige suurem erinevus esimese ja teise mängu vahel on võitlussüsteem. Enam pole vaja minuteid menüüdes veeta, sest idiootne tiim laseb oma kalli maagia vaenlaste pihta, kes selle lihtsalt endasse imevad. Kõik võitlused leiavad aset reaalajas, põiklemisega ja puha. Kõige parem võrdlus on mõelda mõnele uuemale Tales of seeria teosele, sest sarnasused on väga nähtavad. See pole aga teps mitte halb asi, vaid tegu on fantastilise ning sujuva koletistele kere peale andmisega.

Võitlustesse sattumine on ka erinev – ülamaailm, ehk koht, kus mängija vaade on laiem ning mis on mõeldud pikkade distantside katmiseks, on täidetud kollikestega ning nendesse kõndimine tekitab väikese laadimisaja, peale mida algab võitlus. Koobastes on vaade sama nagu linnades – tagasi on kõrgresolutsioonilised käsitsi joonistatud mudelid. Erinevad alad on täidetud taaskord koletistega, kuid siin algab madin kohe, mitte peale kolmesekundilist valget ekraani.

Tahaks need halvad pooled kaelast ära saada ning siinkohal räägin eelkõige tegelastest. Kuigi nad on värvikad ja lahedad, pole neid endid absoluutselt arendatud. Evan on naiivne poiss, kes peaaegu mitte kunagi ei mõtle sellele, et ta isa sai surma. Tema ainuke vanem tapeti, ent ta ei pilguta silmagi. Või siis Roland. Mees, kes saadeti siia ilma oma riigist (nagu Oliver esimesest osast) – tegu on presidendiga päris maailmast ning seetõttu käitub ta terve mängu jooksul Evani nõunikuna. Teda ennast ei arendata aga loo jooksul üldse.

Rolandile keskenduv peatükk oli küll lahe, kuid see kestis ainult 30 minutit, mille käigus ei saanud ma tema kohta mitte midagi teada. Kamba ülejäänud neli liiget, keda on võimalik kontrollida… nendel pole üldse mitte mingit taustalugu. Ma loodan, et tulevased lisapakid heidavad valgust ka neile, sest lausa kahju oli elutuid karaktereid liigutada ja juhtida. Kontrastiks sellele on peale tavainimeste mängus veel ka sellised ventslid nagu Higgledid, kes on elemendiosakesed (tuli, vesi, tuul, valgus, pimedus) ning neid saab olla tiimis kuni neli. Neile käsklusi jagades saab igasuguseid erinevaid boonuseid, alates elude taastamisest kuni gravitatsioonimassini, mis teeb väga, väga palju haiget.

Lisaks sellele tahaks mainida, et teose „naturaalne progressioon“ on veidi paigast ära. Mida ma selle all mõtlen? Kui mängin põhilugu, teen siin-seal kõrvalmissioone ja ühel hetkel on vaenlased minust 10-20 levelit kõrgemal, tähendab see kogemustasemete saamiseks väga, väga aegaviitvat koletiste materdamist. Mitmel korral oli momente, kus ühest alast teisse liikudes oli koletiste tasemevahe üle kümne, mis ei olnud eriti lõbus. Ma kirjutan kunagi sellest pikema artikli, kuid praegu jätame selle nii.

Väga tahan kiita teose audiovisuaalset poolt! Studio Ghibli on taaskord mängu animatsioonide kallal tööd teinud ning need on lihtsalt vapustavad. Lausa lust oli mängida, kui kõik elemendid on niivõrd ilusad: tegelased, koletised, vaheklipid ning eriti linnad. Isiklik lemmik oli Hydropolis – veelinn, mille taustal mängis ka väga rahustav ning romantiline muusika (lugu mängides saab aru, miks ma just sellist võrdlust kasutasin). Joe Hisashi on teinud suurepärast tööd, suutes iga linna taustaks vägagi sobiva meloodia luua.

Kõige tähtsam osa teoses on aga mängija isiklik kuningriik. Selle ehitamine on sõltuvust tekitav ajaviide, kuna see on tsükkel: ehitan uue maja, saan uusi elanikke, panen uued inimesed majja, panen nad uurima uusi mooduseid, saan rohkem influentsi, teen kuningriigi taseme kõrgemaks, ehitan uue maja, saan uusi elanikke ja nii edasi, ja nii edasi… See ei ole igav, kuna kodanikel on ametikohad, millel nad paremini töötavad. Näiteks mõni mees ei sobi kohe üldse poemüüjaks, kuid kaevandusse sobib ta 100%.

Samuti tuleb oma lossi kaitsta, ning siinkohal tuleb mängu Skirmish Mode. Tegemist on minimänguga, kus kuningas valib endale 4 salka, kellega ta vaenlasi ründab. Lahinguväljal aset leidev tegevus toimub reaalajas, ehk mitte mingit „saada-mehed-välja-ja-oota-kuni-taimer-lõpetab“ värk, vaid ka Evan ise materdab pahalasi.

Värvide leidumine salkade kohalt tähendab, et tegu on klassikalise kivi-paber-käärid süsteemiga. Punane annab rohelisele tappa, roheline sinisele ning sinine punasele. Kollane ja hall annavad aga üksteisele kere peale. Need lahingud on Jaapani rollimängude jaoks uudne lähenemine, segades kokku RTS-tüüpi teosed klassikalise JRPG-ga ning too kooslus toimib väga hästi.

Ni no Kuni II: Revenant Kingdom on, vaatamata oma nõrkadele tegelastele, vapustav teos. Lugu, mida mängijale pakutakse, on fantastiline ning seda aitavad esile tuua vapustavad visuaalid ning võrratud meloodiad. Tegu on mänguga, mis paneb joti JRPG-sse!