ARVUSTUS: Devil May Cry 4: Special Edition

Seoses Devil May Cry HD kollektsiooni ilmumisega, said suuremat tähelepanu seeria esimene, teine ja kolmas osa, ent ebaõiglaselt jäi kajastamata Devil May Cry 4.

Antud teos ilmus juba rohkem kui kümme aastat tagasi, 31. jaanuaril 2008. Seetõttu keskendun paari aasta eest välja tulnud uusversioonile Devil May Cry 4: Special Edition. Peaasjalikult ka seetõttu, et sellega on mul endal rohkem kogemusi kui originaaliga.

https://youtu.be/sX5GcCQz3Ps?t=18

Arendusmeeskond tegi julge otsuse, alustades mängu uue peategelase tutvustamisega.  Protagonist Nero, kes on Mõõkade Ordu rüütel, on hiljaks jäänud oma sõbra esinemisele Spardale pühendatud kirikus. Loomulikult kohtab ta tee peal deemoneid, kelle ta kerge vaevaga pihuks ja põrmuks teeb. Püha üritus saab aga äkilise lõpu, kui kõigile tuttav Dante hüppab katuselt alla ja kihutab nende paavstile kuuli silme vahele. Peale väikest kähmlust saab Nero missiooniks selle salapärase punases kuues mõrtsuka leidmine.

Mängitavuse poolest on see ikka vana hea hack and slash märul. Sarja fännidele on paar tuttavat liigutust ja mängumehhaanikat, kuid on ka piisavalt uut, mille kallal nokitseda, et luua uusi stiilseid kombinatsioone. Nerol on, nagu sarjale tavaks saanud, nii mõõk kui ka püss, aga need erinevad harjumuspärastest relvadest.

Uue tegelase peamiseks relvaks on vägagi stiilne ja ilus Red Queen. Sellel on mootorrattale sarnane käigukang, mille abil saab Nero nii vaenlastele kui ka oma mõõgale pihustada tuleohtliku vedelikku. Vaenlast lüües puhkeb too leekidesse ja see on lihtsalt tuus! Püssiks on tal Blue Rose: kahe toruga revolver. Sellega ei saa teha nii stiilseid trikke kui vanakooli mees Dante oma kahe käsipüssiga, kuid omab piisavalt eripära läbi uute tugevuste. Pluss: revolvrid on ägedad!

Kõige suurem lisand on aga Devil Bringer, mis teeb Nero mängustiili unikaalseks. Tema parem käsi on täis deemonliku energiat, muutes selle peaaegu raudrüü laadseks. Seda kasutades saab ta manada suurt, energiast tehtud kätt, millega on võimalik vaenlaseid krabada kaugelt või neile lihtsalt molli anda. Järjekordselt, jumala tuus! Lühidalt võibki öelda, et Nero on lihtsalt väga äge.

See ei oleks aga Devil May Cry teos ilma Danteta, kellega on ka võimalik mängida. Tema on enamasti sarnane sarja varasemate osadega, mängitavuse poolest vähemalt. Loomulikult ei puudu ka tal uuendused. Võitluse keskel võitlusstiilide (Trickster, Swordmaster, Gunslinger ja Royalguard) vahetamine on üks parimaid muudatusi, kuna seeria kolmandas osas pidi nende vahetamiseks käima poes või enne missiooni valima. Uued relvad on samuti head.

Mängu parimaks palaks on Dante käitumine. Ta on sarmikas, naljatlev võitleja, ehka natuke liiga suure egoga. Tal on väga palju ütlusi, mis on otsekui halvast komöödia filmist ja momente, kus on näha, et ta naudib oma tööd. See koomilisus ja sarm on lihtsalt imelised. Heaks näiteks on üks minu lemmik vaheklipp, mis leiab aset enne ühte bossivõitlust. Eraldi tänu vajab Reuben Langdon selle täiuslikult ülemängitud häälnäitlemise eest!

Teost on jällegi võimalik läbida suhteliselt kergesti, olenevalt valitud raskusastmest ja kui stiilselt mängida tahetakse. On täiesti võimalik, et saadakse lihtsalt rünnakunuppu pekstes mängust läbi. Stiilset ja rütmipõhist mängustiili aga autasutatakse, kas siis kõrgema hinde või vaenlastele rohkem viga tegemisega. Kõrgematel raskusastmetel on lausa vaja targemalt ja stiilsemalt mängida, kuna mängija ellujäämine sõltub sellest, kui kaua suudetakse vaenlaseid õhus hoida, et nad ei saaks vastu rünnata.

Special Edition lisas veel kolm sarjast tuntud tegelast ning tegi nad mängitavaks: Vergil, Lady ning Trish. Vergili mängustiil on minu arust imeline, kuna see läheb tema iseloomuga hästi kokku. Tema unikaalne mehhaanika on Concentration – sinine riba mis täitub vaenlaste lähedal olles ja neile pihta saades. Kui dememonihordidest lüüakse mööda või nende eest jookstakse ära, kahaneb selle täituvus märgatavalt. Concentration teeb rünnakud kiiremaks ja tugevamaks ning laseb tal kasutada kõige tugevamat liigutust – Judgment Cut End.

Lady on ainus tegelane sarjas, kes kasutab ainult tulirelvi. Tema arsenalis on raketiheitja, pumppüss ja kaks käsipüstolit. Tal on ka paar lähivõitluse liigutust, kuid enamus neist on kohmakad ja aeglased. Devil Triggeri asemel viskab ta hoopis laiali granaate, mis tapavad nõrgemad vaenlased koheselt. Trish kasutab mõõka, elektrivõimeid, kahte käsipüssi ja Pandorat – kohver, mis saab erinevateks tulirelvadeks muutuda. Trishi mängustiili saab vast kõige paremini võrrelda Dantega, kuid seegi pole parim võrdlus, kuna tal pole seda varieeruvust, mis meie põhi deemonikütil on. See-eest on tal vägagi uhked ja paljude löökidega kombinatsioonid.

Kiitma peab ka keskkondade disaini. Mängu tegevus leiab aset Fortunal – isoleeritud saar, kus Mõõga Ordu tegutseb. Enamus linnast on väga renessansliku stiiliga, vahepeal minnakse maaalusesse laborisse, suurde metsa väljaspool linna, Ordu peakorterisse ja nii edasi. Kõik on varieeruv ja näeb kaunis välja. Deemonite disain on samuti hea. Põhilised vaenlaste hordid on väga hernehirmutiste laadsed, suured vikatid käte või jalgade asemel. On veel jäädeemoneid, taimedest parasiite, elektrivõimetega putukalaadseid deemoneid ning muid. Kõige huvitavamad on aga Angelod. Need on nii-öelda võlts-inglid, loodud Ordu raudrüüdest ning deemonite ja inimeste hingedest. Nende välimus on vägagi petlik ning nende kaitsja imago, mis linna elanikele on loodud, pealiskaudne. Nad on ainult hingetud käsilased ühes suuremas plaanis.

Sarjale on tavaks saanud kvaliteetne heliriba ning neljas osa jätkab seda traditsiooni. Kuigi sellel pole nii meeldejäävad bossivõitlusmeloodiad kui eelmises mängus, on ka siin palju, mida kiita. Shall Never Surrender on hea punkt mängule. Laul, mis mängib kakluste ajal, on rütmiline ja jääb meelde. Devil May Cry 4 on potensiaalselt parim mäng seerias, kuna mängitavus on rafineeritud, tegelased on ägedad ning kõik näeb hea välja.

Minu ja paljude teiste arvates karistab seda teost aga viga, mis on hoidnud sarja üleüldiselt natuke tagasi: taaskasutus. Nerot kontrollitakse umbes pool loost, peale mida antakse seitsmeks missiooniks rakmed Dante kätte ja siis tagasi Nerole. Selle asemel, et mängida unikaalseid tasemeid ja midagi edasi arendada, läheb Dante lihtsalt samat teed, mida Nero läks, ainult tagurpidi… Kahjuks on see tõestus, et videomängudetööstus on ikkagi äri. Arendajatel jäi lihtsalt raha või aega puudu, et teos täielikult valmis saada. Vergiliga on veel hullem, kuna tema läbib lugu üksi, ehk pead samu leveleid kaks korda läbima. Lady ja Trish on Nero ja Dante olukorras.

On ka paar kohta, mis lisavad mängule kunstlikult pikkust. Üks neist on lauamängulaadne ruum, kus saab liikuda ainult täringut lüües. Loomulikult on võimalik tagasi liikuda ning on ruute, mis tekitavad vaenlaseid juurde. Seal pole isegi strateegiat, lihtsalt täringu peksmine. Neid ruume on lausa kaks tükki, ja üks moodustab suurema osa eelviimasest missioonist. Neljas osa jääb nende puuduste tõttu alla oma eelkäijale, mis suutis seeriale tavaks saanud taaskasutust paremini ära kasutada.

Devil May Cry 4 on sellele vaatamata hea hack and slash žanri esindaja. Steamist kättesaadav (ning ka konsoolidel olev) Special Edition on kindlasti väärt oma hinda. Tegemist on  paari veaga meistriteosega, omades minu lemmikversiooni Dantest, üht uut ja kolme varasemalt tuntud tegelast ning stiilset ja täiustatud võitlussüsteemi.