ARVUSTUS: Virginia

Ajad ei ole enam need, mis nad olid kunagi. Seda lauset saab vaadata nii negatiivses… kui positiivses võtmes. Tore on see, et iga ajastuga tekib ka videomängude maastikule uusi tendentse ning värsked mängužanrid koguvad populaarsust.

Minule isiklikult tundub, et viimaste aastatega on just „kõndimissimulaatorid“ tuult tiibadesse saanud. Mängud, kus esikohal on loo jutustamine ning mängijat ennast suunatakse (loe: lohistatakse) läbi lineaarsete „koridoride“, et peamist rõhku mängu sisule asetada. Mängimist ennast, ehk näppude täpsust ning koordinatsiooni, need teosed ei propageeri. Pigem on mänguloojate eesmärgiks kohandada keskkond ja tingimused, mis mängija endasse tõmbaksid ning rõhuksid pigem mängu läbimisele kui interaktiivsele kogemusele.

Mis siin salata – viimasel ajal on just sellised teosed minu huviorbiidile kerkinud. Samuti on abiks fakt, et videomängude ja filmide vaheline piir on läinud viimaste aastatega ühe ähmasemaks. Mul pole midagi Destiny 2, Dragon Ball FighterZi või mõne 50 tundi kestva seikluse vastu, aga intensiivsete tööpäevade ning 24/7 lapsevanemaks olemise kõrvalt on just taolised kõnnisimulaatorid heaks lõõgastuseks.

Virginia on üks nendest teostest, mille kohta saab öelda, et peaaegu ei olegi mäng. Pigem on tegu interaktiivse filmiga, kus aegajalt tuleb mängijal oma tegelast õigesse kohta juhatada, et lugu saaks edasi areneda. Tavaline filmi vaatamine ei oleks pooltki nii atraktiivne ega kindlasti mitte interaktiivne.

Virginia peategelase juhtimine on imelihtne. Mängijal on klassikalisele kolmemõõtmelisele liikumise kontrollimisele lisaks vajalik ainult üks nupp, millega ta peategelast erinevaid objekte kasutama suunab.

Mäng ise kestab umbes 2 tundi, aga see ei tähenda, et puuduks uuesti läbimise võlu. Esiteks on maailma peidetud erinevaid objekte, mida mängija saab leida ja üles korjata, et erinevaid saavutusi/trofeesid lahti lukustada. Teiseks leiab mängu peategelane ennast pidevalt unenägude maailmast, mis tema argipäva tugevasti mõjutavad. Seega võin öelda, et peale mängu esmakordset lõpetamist on võimalik järgmisel läbimängimisel Virginia maailma juba hoopis teise pilguga vaadata.

Mulle meeldivad detektiivimängud. Samuti meeldivad mulle kõikvõimalikud paranormaalsed ning maavälised nähtused. Virgina seob need kaks maailma omavahel, mille tulemuseks on suurepärane elamus ning – mis peamine – Virgina mängimine ei käi vast ühelgi inimesel üle jõu. Surma saada või läbi kukkuda ei ole mängus võimalik. Kuna tegu on ikkagikõnnisimulaatoriga, siis puudub oht, et mängija teeks midagi valesti või eksiks kriitilisel hetkel mõne nupuvajutusega.

Helipilt on loomulikult mänguga käsikäes. Muidugi, seda saab öelda paljude mängude kohta – üldjuhul heliloojad ikkagi teavad, mis teosele nad oma muusikalist tausta kujundavad ning oskavad oma loomingut vastavalt kohandada. Teose visuaalne stiil on äärmiselt omapärane. Mänguloojad on andnud endast kõik, et luua huvitav ja omapärane stiil, mille jooksutamine ei oleks üle jõu käiv ka pisut nõrgemate arvutite või konsoolide jaoks. Pealtnäha ajas tagasiminek, aga võib väita, et ennast igati õigustanud otsus.

Mõtteainet pakub Virginia mitte ainult oma lõpu osas, vaid läbi terve mängu. Miks asjad juhtuvad nii nagu nad juhtuvad ning kas me omame alati kontrolli selle üle, mis meie ümbruses toimub? Vanad indiaani nõiad arvasid, et unenäod on tegelikult paralleellne maailm, milles inimene saab alateadlikult oma tulevikku näha. Kuna mäng on just loodud nii visuaalilt kui muusika poolelt väga sürrealistlik, on väga lihtne seigelda reaalsuse ning paranormaaluse piiril. Muidugi üldjoontes võib öelda, et kõnealune mäng on pigem reaalsuse poole kalduv ning tänapäevase eluga võrdlusi tegev.

Mis mind isiklikult Virginia juures võlus? Esiteks teadmine, et mäng kestab kõigest 2 tundi. See on aeg, mille ma suudan tänapäeval oma tiheda elutempo juures loovutada, kui mäng on oma ajakulu väärt. Teiseks mängu huvitav visuaalne ning muusikaline pool. Eelnevalt sai mainitud, et tegu on teosega, mis ei küsi otseselt küsimusi ning ei anna ka otseselt vastuseid. Mängijale jäetakse üksjagu mõtteainet ning fantaasial on võimalik lasta lennata.

Kas ma soovitaksin Virginiat? See on väga keeruline küsimus. Pigem kaldun arvama, et enne ostmist ja mängimist peaks iga inimene niinimetatud kodutöö ära tegema. Kuna tegu on kaks aastat vana mänguga, on internetis selle kohta piisavalt infot ning spoilerivabat materjali. Liiga süvitsi ei tasu minna, aga kindlasti tasub pilk peale visata visuaalile ning võibolla proovida ka tasuta allalaetavat demoversiooni. Virginia ei ole kindlasti üks nendest mängudest, mis on mõeldud kõigi jaoks.