Kas eksiil ja vanaduspõlv on Kratosest pehme mehe teinud?

Varasemad God of War seeria mängud ei ole kunagi aega raisanud. Seeria eesotsas seisev lihastest ja vihastest emotsioonidest koosnev mehemürakas Kratos on uksed kohe pauguga lahti löönud ning probleemide sõnadega lahendamise riiulile jätnud. Sony eksklusiivsarja uusimas episoodis peab suurejoonelist lõuksiandmist pikalt ootama. Kas pensionipõlv on Kratose verejanu kahandanud?

Peale seda, kui Kratos terve Olümpuse tühjaks rookis ning Kreekast jumalavaba riik sai, mees kadus. God of War selgitab, et Kratos rändas põhja poole, Skandinaaviasse, kus ta uuesti alustada üritas. Mees võttis naise, sai temaga poja ning üheskoos peideti end ülejäänud maailma valvsa pilgu eest lumises metsas asuvas hütis. Mängija kohtub perega hetkel, mil isa ja poeg enda abikaasa ja emaga hüvasti jätavad. Vägivallatseda üritatakse seega vaid mängija tunnete ja pisarakanalitega.

Peale 5-6 tunnist tutvumisperioodi ei oska ma (vähemalt veel) näha, millises aspektis mängu narratiiv mind haarama peaks või mille poolest Kratose üksikvanema roll teistest samalaadsetest erinema peaks. Oleme ju korduvalt erinevate meediumite vahendusel näinud toda „karm, ent armastav isa versus tormakas teismeline laps“ dünaamikat kohanud. Mitte et kõnealuse teose stsenaristid enda ülesandega head lugu pakkuda ebaõnnestunud oleks. Ma lihtsalt ootasin, et seeria mängitavusse pugenud kardinaalsed muutused annavad endast aimu ka teose stsenaariumis.

Kindlasti ei ole tegemist halva looga. Kuigi klišeeline, on siht selge, tegelaste motivatsioonid mõistetavad ning tagatipuks on häälnäitlejad suurepärast tööd teinud, et pikslitest ja polügonidest koosnevatele andmekogudele hing omistada. Isegi Kratose noor poeg Atreus on vähem ärritav, kui alguses arvata võis – on ju niivõrd paljude lapstegelaste domineerivaimaks tunnusjooneks see, kuivõrd kiirelt põleb nende rumaluse ja talumatu käitumise tõttu läbi mängija/vaataja süütenöör. Olgugi, et Atreus vahel tollele piirile ohtlikult lähedal on, pole ta sellest õnneks siiski üle astunud.

Veel.

Visuaalselt on tegu vaieldamatu meistriteosega. See on lause, mida tihti õhku paisatakse, ent tõenäoliselt on praeguses ajahetkes raske leida teost, mis näeks PlayStation 4 konsoolil (ning konkurentidegi mängumasinatel) välja ilusam kui God of War. Mõningaseks miinuseks on asjaolu, et paar esimest tundi mööduvad üpriski ühetoonilistes keskkondades, mis ei suuda niivõrd palju üllatada, ent ka sellele kaebusele vastatakse piisavalt kiirelt, pakkudes mängijale vaheldusrikkust ning jahmatavalt kauneid vaatepilte. Vaenlaste igavavõitu disainid on seni ehk kõige suurem tüliõun, millest olen sunnitud suutäit haukama. Ma ei teagi nüüd, kas see on torge mängu… või Skandinaavia mütoloogia suunas.

Kadunud on eelmiste osade fikseeritud kaameranurgad ning verist balletti meenutav võitlus. Sel korral jälgib kaamera kõike (ning ma mõtlen kõike, sest Kratos püsib stseenis ka n-ö vahevideotes) endise sõjajumala õla tagant, vaenlastega kemplemiseks on mehel aga toekas kirves. Sellega saab nii lähedalt lüüa kui ka seda vastastele otsaette visata ja (ümbritsevat teemat arvesse võttes sobivalt) Thori kombel tagasi kutsuda. Võitlemine ei ole enam nii tempokas, sujuv ja „kaunis“ kui varasemalt. Kirvega vastaste rappimine (või siis rusikatega tümitamine) on intiimne, ent rohmakas tegevus, mis alati plaanipäraselt ei õnnestu.

Raskusastmele vastavalt oskavad vaenlased Kratose seljataha hiilida ja teda sealt torkima asuda, mõnusa mänguelamuse tagamiseks puudub aga mugav viis kõike sõjatandril toimuvat korralikult hallata. Seetõttu rullisin ma oma virtuaalse habetunud üksikisa tihti suurema kisa-kära juurest kaugemale, pöörasin end õiges suunas ning üritasin uuesti aru saada, et mis, miks, kus ja kuidas täpsemalt toimumas on. Tuska valmistas ka esimene bossivõitlus, mis kasutas toda ääretult tüütut „mu eluriba sai küll tühjaks, aga ära muretse – mul on neid veel viis tükki!“ taktikat. Nagu küsitakse ühes klassikalises Eesti filmis: „Mitu korda ma pean üht ja sama meest maha lööma!“ Kohe üldse ei viitsi.

Ja samas on God of War oma konksud mu naha alla suutnud pookida ning nii ma rabelengi nende pool-igavate vastastega, et jõuaksin nendesse puntkidesse, kus ma saan vabalt enda ümbritsevat keskkonda avastada, selles peituvaid ägedaid mõistatusi lahendada ning näha, kuhu mind edasi viiakse – ehk tuleb ka see moment, mis klišeekasuka enda õlgadelt maha raputab ning God of Warist tolle enneolematu teose teeb, mida kõik ülejäänud suure suuga kuulutavad seda olevat.