ARVUSTUS: Little Witch Academia: Chamber of Time

Mis juhtub, kui suvevaheajal rannas käimine, puhkamine, seente korjamine ning videomängude mängimine asendub raamatukogu puhastamisega ning sealt maagilise ruumi leidmisega?

Animeseriaalil põhinev Little Witch Academia: Chamber of Time laseb mängijal kontrollida seeria totakat peategelast Akko Kagarit. Tegemist on nõiaplikaga, kes väiksena mustkunstietendust nähes tahtis hirmsasti samuti võluriks saada. Hiljem sai ta sisse Luna Nova nõidade kooli, kus ta tänu tema (vägagi animepeategelasele omasele) laiskusele ning idiootsusele alatasa erinevatesse sekeldustesse satub. Mängus on asjad samamoodi – oma suvevaheaja esimesel päeval satub Akko taaskord jamadesse ning peab seetõttu raamatukogus inventuuri tegema. Asja teevad raskeks asjaolud, et a) Akko on laisk ja b) see raamatukogu on ajakirjandusklubi väidetel neetud.

No ja muidugi satub Akko seda raamatukogu (läbi suure surma) koristades salajase ruumi otsa, milles olev uks viib ta kuskile tundmatusse koopasse (seal leiab aset teose võitlusosa, millest räägime natuke hiljem). Peale selle satub peategelane ka kella otsa, mis sunnib teda ühte ja sama päeva mitu korda uuesti läbi elama. Väike nõid asub ühes oma sõpradega leidma moodust, kuidas aega parandada ning see ongi kogu mängu lugu. Loo kestvus on üpriski pikk… eeldades, et mängija ei pea veetma suurt osa aega koobastes ikka ja jälle kogemuspunkte teenides.

Teine osa teosest leiab aset aga Luna Nova koolis – suures ning kohutavalt segases paigas, mis on täis tegelasi ja kõrvalmissioone. Peaaegu et igal tegelasel on midagi öelda ning mingi hetk on nad ka mõnes missioonis kasuks. Kõik need lisategevused on seotud ka põhilooga, kuna tiimiliikmetega suhete loomisel avanevad nendegi lisalood. Animefännidele on see unikaalne võimalus ise nõia-akadeemias ringi uudistada ning saada tegelaste kohta rohkem teada. Kõige parem asi terve teose juures on fatk, et iga tegelane räägib täislausetega. Jaapani mängudes on kombeks, et suur osa dialoogist on lihtsalt pikk riba teksti, mida saadab taustal mõni üksik: „Mäh”. Reaalset kõnet oli tõesti tore kuulda ning müts maha Bandai ees.

Peale hea häälnäitlemise on mängus vägagi hea heliriba, mis kahjuks kulub pähe kinni ning mingi aja möödudes muutub vägagi tüütuks. Koolis ringi jalutades kõlab pidevalt üks ja see sama 15-sekundiline muusikapala, mis ühel hetkel lihtsalt sundis mind mängu seadetest muusikaliuguri nulli peale keerama. Väljanägemiselt on teos üks-ühele animega. Igaüks, kes teab Studio Triggeri loomingut või on näinud „Little Witch Academia“ animeseriaali, tunneb koheselt ära antud stuudiole omase stiili. Kõnealusele teosele annaks välja ka eriauhinna kõige animelikuma ja kentsakama jooksmisanimatsiooni eest, mida olen siiani näinud.

Nendele, kes ei tea animest mitte midagi, on tehtud väikesed vaheklipid iga tegelase kohta, mida ei pea vaatama, kuid see võimalus on olemas. Need stseenid on enamasti täidetud kuvatõmmistega otse sarjast ning avavad natuke erinevate karakterite taustalugu. Sellest täiesti piisab, et saada aru asjadest, millest teose käigus räägitakse või mainitakse.

Mängijal on võimalik valida Akko, Lotte, Sucy, Amanda, Jasmika, Constanze ja Diana vahel ning teha nendest kolmeliikmeline tiim (kuigi ta on peategelane, ei pea Akko olema üks tiimiliikmetest). Võitlusüsteem meenutab väga Dragon’s Crowni – läbi maagilise ukse minnes läheb kaamera külgvaatesse ja hakkab madistamine. Erinevad nupud tähendavad erinevaid loitse, lisaks sellele on võimalus hüpata ning eest ära rulluda. Kaklused tundusid kuidagi igavad, kuna lihtsalt ühe nupu klõpsimisega saab jagu isegi kõige karmimatest bossidest (tänan jumalat tervendusloitsude eest, mida arvuti poolt kontrollitavad tegelased lahkelt kogu aeg minu suunas tulistasid). Kohati jäi aga silma, et tegemist on sellise joonduskaklusega, kus tegelane peab olema täpselt samal paralleelil kui vaenlane, kuna muidu ei lähe ka terve ekraani suurune tulepall talle pihta. Sellest hoolimata pole ükski koobas lineaarne, vaid need hargnevad mitut erinevat moodi ning on täidetud lõksude (mida saab ka vaenlaste peal kasutada), kirstude ning muu pudi-padiga.

Ligipääs uutele koobastele saabub tänu võtmetele, mida omakorda saab kõrvaltegevustest ja mis omakorda toob mind mängu vaieldamatult kõige huvitavama ning tüütuima elemendi juurde – aeg ning sellega toimetulek. Nimelt on päevane aeg limiteeritud. Ülal vasakus nurgas tiksub pidevalt kell, mis annab teada, millal ja mida teha saab. Kõrvaltegevused on saadaval vastavalt kellaaegadele ning see tähendab pidevat ootamist – näiteks juhul, kui saada missioon päeval, ent mis käsib mängijal minna kooliaeda öösel. Kuid muretsemiseks pole põhjust! Kuna eelnevalt sai mainitud, et üks ja see sama päev kordub pidevalt, siis midagi sellist, mis kogemata kahe silma vahele võib jääda, pole. Küll aga tekib huvitavaid paradokse, millest ma täpsemalt siiski ei räägi. Neid tuleb ise kogeda.

Teose suurimaks mureallikaks pole aga mitte aeg, vaid viis, kuidas ta jookseb. Täiesti suvalistel momentidel võib kaadrisagedus langeda drastiliselt (mängisin ise esimese PlayStation 4 mudeli peal), kuid see pole talumatu. Mõnikord on ka tegelaste dialoog natukene imelikuvõitu, ent see on klassikaline lokalisatsiooniprobleem. Ka tegelaste animatsioonid, eriti keset jutuajamist, on kohati liiga lihtsad või veidrad, eriti Akko „eitusanimatsioon“, mis koosneb kolmekaadrilisest kätevehkimisest.

Neid pisivigu korvavad aga eelnimetatud ports positiivseid asju, mis teevad Little Witch Academia: Chamber of Time’ist ühe väga hea animemängu ning tavalisest üle keskmise videomängu.