Millist hinda on väärt JPEG mu waifust?

Mobiilimängude turg on üllatavalt lai. Pea igas tänapäevasemas nutitelefonis on võimalik nautida selliseid teoseid nagu Fortnite, PlayerUnknown’s Battlegrounds, vanemaid Grand Theft Auto seeria osi ning palju muud. Kuna minu võimalused nende teoste proovimiseks on paremad (kasutades selleks konsooli/personaalarvutit), otsin ma telefonimängudest midagi uut ja põnevat.

Jaapanist alguse (ning üsna pea ülemaailmselt populaarseks) saanud mängumudeli gacha idee on lihtne – mängusiseseid tegelasi on võimalik saada kastist, noh, nimega gacha. Karakterite rariteetsus varieerub kas tärnide (1-5) või kirjapildi järgi: R (Rare), SR (Super Rare) ja SSR (Specially Super Rare). Lisaks nendele võib näiteks Love Live! School Idol Festival nimelises teoses märgata ka UR-i, mis tähendab Ultra Rare kaarditüüpi.

Antud žanri teostest oleme me vist kõik vähemalt midagigi kuulnud, olgu kokkupuuteks kas eelnimetatud Love Live! SIF, Fate: Grand/Order, Granblue Fantasy, Fire Emblem: Heroes, Idolm@ster! Cinderella Girls: Starlight Stage, Tales of the Rays või peagi ilmuv Dragon Ball Legends.

Päriselus on gacha masin, millest on võimalik raha sisestades igasugust nänni saada. Sõna tuleneb jaapanikeelsetest terminitest „gasha“, mis tähendab kõige otsesemas mõttes mängumasina vända keeramist, ning „pon“, mis on see hääl, kui lelu masinakorvi potsatab. Seega ongi terminist tehtud omaette žanr.

Mängusiseseltki pole tegemist just totaalselt teisest puust asjaga – kast, millest kaarte tõmmatakse, vahetub pidevalt vastavalt temaatikale (olgu selleks kas mingi püha, mängusisene üritus või lihtsalt kuupäevast kuupäeva muutuvad karbid). Oma õnne proovimiseks on aga kaks võimalust: kas teose pidev mängimine, et lüpsta välja nii palju tasuta virtuaalset raha kui võimalik, või maksta virtuaalse valuuta eest päris raha, et saada šanss oma lemmiktegelase pildikest omada.

See jagab mängijad enamasti kahte leeri – „F2P“ (free-to-play) inimesed, kes ei kuluta sentigi, ning nn. „vaalad“, kelle jaoks on raha lihtsalt number waifu ja nende endi vahel.

Mina ei kuulu siiski kumbagi kategooria alla. Minu telefonist võib praeguse seisuga leida kaks mängu: värskelt ingliskeelse väljalaske saanud BanG Dream! Girls Band Party! ning Bandai Namco legendaarse rahamasina Idolm@ster: Cinderella Girls. Raha olen ma kulutanud ainult ühele neist ning selleks on BanG Dream!

Miks ma seda tegin? Ma ei tea, kuid sellegipoolest oli pakkumine hea. Nimelt sain ma 10 euro eest 1000 kalliskivi. Neid kasutades saan iga päev 60 kivikese eest ühe üksiku tõmbe teha. Võrdluseks toon välja, et tasuta on võimalik teha üksik tõmme 250 kivi eest. Peale selle saan ma 25 päeva järjest igapäevaselt veel 80 kalliskivi, mis teeb kokku ligikaudu 3000 kalliskivi kõigest 10 euro eest. Niisama ostes on sellise hunniku hind pea 60 eurot, mistõttu ei ole mul kahju kulutada raha teoses, mida ma nagunii iga päev mängin – minu jaoks on tegemist „kuutasuga“.

Jaapanlased aga ei anna armu – hiljuti tuli mängus Fate: Grand/Order välja kauaoodatud Scathach, mis pani teosele pühendatud Redditi lehe põlema ning röövis nende raha, naised ja lapsed. See pole kõigest väljend, vaid inimesed on päriselt kulutanud sadu tuhandeid jeene, et saada… pilt… oma lemmiktegelasest.

Mis küll paneb gacha-mängureid niiviisi käituma? Mina – nagu iga mees – armastan küll oma waifut, kuid sellegipoolest ei hakka ma konkureerima 1% šansiga saada 4-tärnilise rariteetsusega kaarti ning sealt veelgi edasi jahtima seda 0,05% tolle ühe kindla kaardi nimel. Või siiski?

5. mail avanes mul BanG Dreamis järjekordne võimalus endale preemiumkrediidi pakk osta. Jah, ma tegin seda. 10 eurot pole sada tuhat jeeni.

Mängigem mõistlikult!