ARVUSTUS: BlazBlue: Cross Tag Battle

Kõikide animekaklusmängudel pilku peal hoidvate inimeste jaoks on just käesolev aasta olnud üks parimaid: konsoolidele ilmus lõpuks ometi UNDER NIGHT IN-BIRTH Exe: Late[st], ilmavalgust nägi Dragon Ball FighterZ, Guilty Gear Xrd REV2 sai endale ohtralt uuendusi… ning lõpuks ometi ilmus ka kauaoodatud BlazBlue: Cross Tag Battle!

BlazBlue: Cross Tag Battle – lühendatult BBTAG – ühendab endas BlazBlue, Persona 4 Arena, Under Night In-Birth ning Rooster Teethi loodud animeseriaali „RWBY“ tegelased. Sellest on saanud üks eriti mõnus segu, mis võrdub ühe paganama hea kaklusmänguga. Teos meenutab vägagi aasta alguses ilmunud Dragon Ball FighterZ-it – mõlemas mängus figureerivad automaatkombod ning tiimidel põhinev võitlussüsteem kinnitavad, et tegu on Arc System Works stuudio loominguga. See pole aga üldsegi halb, kuna mõlemad on vägagi head ja omamoodi ning suunatud erinevatele maitsetele – mina olin näiteks see inimene, kes DBFZ asemel just BBTAGi ootas.

Keskendume võitlusele. Tegemist on 2v2 „tag-team“ võitlussüsteemiga, milles on automaatkombod ning palju muid mängumehhaanikaid – näiteks vastase kombo ajal kindla meetri kasutamine, et tollest välja saada. Automaatkombod tagavad, et igal mängijal on võimalus lihtsalt pult kätte võtta ning mängu sisse hüpata. Arenenumad saavad nuppe rohkem klõbistada, tehes pikemaid ning kirjumaid rünnakuid. Ekraanil ilutseb koguni kaks erinevat meetrit: üks superliigutuste ning teine abikäte kutsumise jaoks. Teise tegelase sissevahetamine võib pikendada kombot, päästa halvast situatsioonist või lihtsalt olla omaenda kaitseks (näiteks Yukiko üks abidest taastab mõlema tegelase elusid). Olgu märgitud, et karakterite vahetus ei kasuta mitte mingit meetrit. Seda võib teha täiesti oma käe järgi ning nii palju kui süda lustib, kuna erinevalt Dragon Ballist käib siin antud protsess silmapilkselt.

Nagu kombeks, leiab ka BBTAGi kompotist mingisuguse loo. Ülesehituseks on visuaalromaan, milles tuleb tekstilugemisest vahel paus võtta ja erinevatele vastastele korralikult kere peale anda. Episoode on kokku 4, üks vastavalt igale teoses esindatud frantsiisile. Erinevaid lõppe on aga koguni 6: neli neist on pilalõpud, üks on „see halvem“ ning viimane on nn. „tõeline“ kulminatsioon. Kõik peatükid on omavahel ühendatud ning nende keskmine mõte on sama – kuidas erinevad tegelased ühisesse maailma sattusid ning kuidas nad tagasi oma koju saavad? Kuna pikk jutt on s*tt jutt, ei raiska ka BBTAG narratiivi peale aega! Iga episood võttis mul aega umbes tunnikese… ning nende läbimisel lukustasin lahti ühe erilise taustalaulu.

Lugu mainides tuleb ära märkida ka murepunkt. Nimelt on suur osa vastastest tegelased, kes on saadaval ainult lisapakkides. Tavalise versiooni ostjad saavad endale 20 tegelast ning ülejäänud 20 on kõik lisades. Yang ja Blake „RWBY“ seeriast on igavesti tasuta, Orie, Kanji ja Platinum on priid ainult kaks nädalat alates mängu väljalaskest. Selle tasakaalustab aga fakt, et teos pole täishinnaga (olles Ühendkuningriikide PlayStationi konto omanik, maksis minu jaoks mäng ise 34.99 naela ja nn. hooajapääse 13.99 naela).

Huh, muusika. BlazBlue Cross Tag Battle sisaldab endas nii uusi originaalseid (ehk remiksitud versioone iga frantsiisi põhimeloodiatest, seda vastava helilooja poolt) kui ka vanu häid palu. Enamasti on need viisid tegelastega seotud. Iga pala on pühendatud kas karakterile endale või siis kahe rivaali omavahelisele mõõduvõtmisele. Mind nii väga need uued meloodiad ei huvitanudki, vaid keskendusin hetkes elamisele – pole midagi paremat, kui anda BlazBlue seeria tegelastele totaalselt pasunasse, samal ajal kui taamal kostub Persona 4 tegelast Naoto Shiroganet iseloomustav „Seeker of Truth“.

Erinevaid viise oma oskuste tõestamiseks on… ja samas ka ei ole. Kombode harjutamiseks on treeningruum ja tegelaste katsumused. Võrgus sõpradele ja võõrastele molli andmiseks on ruumimatšid ning netituba, kus mitmed pisikesed tegelaste avatarid ringi tatsavad, oodates võimalust vastastel kere kuumaks kütta. Samas tunnen kohutavalt puudust klassikalisest torni tippu ronimisest ehk arkaadist – kui DBFZ seda suutis teha, siis miks mitte BBTAG?

Interneti kaudu mängimine on aga lahe. Olles praegu 246 võidu juures, on näha, et see mulle meeldib. Ühendused on reeglina stabiilsed isegi siis, kui enne matši algust vastase all olev ühendusriba näitab numbrina ühte või kahte. Enne ning pärast mängu aga on heaks kombeks kasutada erinevaid kleebised, kasutades neid näiteks selleks, et vastast tervitada, olla soolane või öelda lihtsalt „GG!“, samal ajal pisaraid pühkides, kuna vastane kasutas taaskord Blake’i, see paganama tõbr-

BlazBlue: Cross Tag Battle on lõbus mäng. Olles eelnevalt ühte teoses esindatud olevast kolmest seeriast kogenud, on juba motivatsioon mängimiseks olemas. Sisse võib hüpata igaüks, kuid meistriks saavad ainult mõned, kel on tahtmist!