ARVUSTUS: Quantum Replica

Nii lapsed, täna räägime kvantfüüsikast! Oot, ma tegin ainult nalja, tegelikult räägin ainult mängust, kus seda mingil määral leidub. Vist. Nime järgi vähemalt.

Quantum Replica on Kolumbia arendaja On3D Studios esimene teos ja ma ütleks, et debüüdi kohta on see päris hea. Lugu leiab aset düstoopilises neoonlinnas, mida kontrollib hiiglaslik sündikaat. Peategelaseks on Alpha – teosega samanimelise projekti vili, kes on uue generatsiooni supersõdur. Projekti raames on loodud inimrelv, kes saab kasutada kõiki uusimaid tehnoloogiaimesid, nagu need oleksid naturaalselt tema keha osad. Peale operatsioonilaual ärkamist kontakteerub temaga Althus – vastupanuliikumise liider, kes tahab pahalased kukutada. Kuigi Alpha ei tea, mis toimub ning teda valdab imelik segu déjà vu’st ja amneesiast, astub ka tema vastu megafirmale ja nende palgasõduritele, kuni ta saab vastuseid oma mineviku kohta.

Quantum Replica on pealtvaates hiilismismäng, kus pole palju eksimisruumi. Teoses on ka tulistamiselemente, aga kuule on suhteliselt vähe ja kahte tüüpi: surmavad ja mittesurmavad. Esimesed neist on valjud ning võtavad vaenlase tavaliselt kahe lasuga maha, teised on vaiksed ja panevad sõdurid mõneks ajaks magama. Sama loogika on ka põhirünnakumeetodil – vana hea külje alla jalutamine ja rusikaga näkku andmine (noh, antud mängu kontekstis jalaga rinnakorvi löömine või lihtsalt klassikaline kaela murdmine). Tapmine on loomulikult kergema vastupanu teed minek, kuna need vaenlased üles enam ei ärka, tehes ringihiilimise palju kergemaks. Valik jääbki mängija enda moraalse kompassi otsustada (või nende sisemise trofeedeküti südametunnistusele).

Valvuritel, nagu paljudes sellistes mängudes, on taskulambiga ilusti ära märgitud ala, kuhu sattudes hakkavad nad oma lasersalve Alpha pihta tühjaks laadima. Samuti ei saa mängus vabalt joosta, kuna seda on kuulda. Õnneks on jalgade tatsumise müraraadius iga sprindisammuga märgitud. Üldiselt peab siiski suhteliselt rahulikult liikuma ja planeerima, et mitte muutuda kuulirahe keskpunktiks. Tunnistan, et ise jooksin hoolimatusest suhteliselt tihti vaenlaste otsa, kes mu koheselt pihuks ja põrmuks tegid. Lisaks on mõned sõdurid häkkerid ja näevad läbi seinte, mis samuti harjumist vajas. Kes neile küll moraale õpetas?

On viimane aeg rääkida tollest imetehnoloogiast, mis meie peategelase kasutuses on. Üks neist on DASH, ehk Displacement Assembly Shift Helix. See laseb supersõduril pikem vahemaa kiirelt läbida, jättes enda taha ainult punase juti. Kõnealust võimet läheb eelkõige vaja mõne platvormimiskoha jaoks, kuid ise kasutasin seda tihti ka vaenlastele näkku lendamise jaoks, et nad vaikselt maha võtta. Teine tarkvara, mille Alpha enda arsenali lisab, on SHADOW, mis laseb tal ajavoolu aeglustada.

Quantum Replica ei koosne ainult ringihiilimist ja ajaga mässamisest, mängus on ka neli bossivõitlust ning kolm bossilaadset ala, kus põgenetakse tanki eest. Võitlused on kiired, testides mängija põiklemis- ning kiiret vasturünnakute sooritamise oskuseid. Tihti peab end varjama vaenlaste rünnakute eest, kuna need on kordades tugevamad kui Alpha väikesed kuulikesed. Mõned bossid kasutavad ka peategelasega sama tehnoloogiat, muutes võitlused veelgi ärevamaks ja kiireloomulisemaks. Kähmlused ei ole üüratult rasked, peab lihtsalt strateegiliselt mõtlema ja kärmelt tegutsema.

Visuaalid on vägagi küberpunkilikud ja nagu sellele stiilile tavapärane, on ekraanil palju neoontoone. Tehnoloogia jääb samuti stiilile truuks — laserpüssid, automaatkahurid, kogu näo ülaosa katvad prillid ja muu. Ümbrused ei koosne aga ainult heledatest valgustest ja linnamelust. Valdav osa mängust möödub hoopiski linna vaiksemas osas, peaaegu et agulis. Elanikel on otsekui hing välja imetud, tekitades depressiivse õhkkonna. Teos näeb üldiselt okei välja, kuid pole murranguline.

Sarnane probleem on muusikaga. See sobib mänguga, suudab tõsta pinget (kui vaja) ja olla rahulikum, kuid see on kõik. Heliriba on kõigest rahuldav, koosnedes tavalistest ulmelistest meloodiatest, mis ei jää lihtsalt meelde, mulle vähemalt. Kuigi tegin teose alles hiljuti läbi, ei ole mul näiteks bossivõitluste kohta heliliselt midagi meeles. Tavaliselt on just sellised kaklused heliriba tipppunktid, kuid antud teoses jättis heliline pool mind veidike külmaks.

Parim osa Quantum Replica juures on kindlasti lugu, eriti veel lõpp. Kuigi tegemist pole kindlasti esimese ja ainsa teosega, mis viimase hetke moraalse küsimuse tõstatas, töötas see antud narratiivi kontekstis suurepäraselt. Ma tahaks sellest edasi rääkida, kuid siis võtaksin ma teilt, lugejatelt, ära põhjuse mängu ise kogeda. Olgu aga mainitud, et lool on mitu lõppu.

Quantum Replica on huvitav väike hiilimismäng, mis mõnes kohas koperdab, kuid läheb ikkagi võidukalt lõpuni. Kindlasti hoian tulevikus On3D Studios tegemistel silma peal ja ootan huviga nende järgmist mängu. Kui see tuleb, muidugi.