ARVUSTUS: Trailblazers

Ideaalses maailmas oleksin ma praeguseks hetkeks arkaadiliku lõbusõidumängu Trailblazers alla pannud kümneid, kui mitte sadu tunde. Ideaalses maailmas naudiksin igat kurvi, igat kiirendusmomenti ning igat hetke, mil tugeva värvipläraka oma vastaste poole saadan ning neid paariks sekundiks võitlusest välja lülitan. Kahjuks ei ela me ideaalses maailmas.

Trailblazers jäi mulle silma teose treileri esimestest sekunditest alates. Näiliselt oli tegu justkui Nintendo tulistamismängu Splatoon ning PlayStationil ilma teinud võidusõidumänguseeria Wipeout sümbioosiga. Kokku segati hõljuksõidukite võiduajamine ning värviga maa-ala (siinpuhul sõiduraja) katmine. Trailblazers lisas viimasele elemendile muidugi oma vimka – enda meeskonna värvidest üle sõitmine andis masinale hoogu juurde, vastase toonidele sattumine tähendas aga virtuaalse spidomeetri langemist. Paberil tundub idee jumekas.

Oeh. Alustame positiivsetest külgedest. Visuaalselt näeb teos (peaaegu) ääretult äge välja. Ideele omaselt on mängus ohtralt värve ning kõigel – tegelastel, keskkondadel, kasutajaliidesel – on oma unikaalne disain. Helidisain on igati muhe ning kuigi narratiivset osa edendavate dialoogide audiopool on edasi antud vaid mõningate mühatuste ja muu säärasega, kaalub muusikaline pool selle pisema nurina üle. Kui sõiduks läheb, tekib aeg-ajalt ütlemata mõnus kiirusetunnetus ning nendel momentidel valitseb sees hea tunne. Kahjuks see tunne sinna pikaks ajaks ei jää.

Oeh. Räägime negatiivsetest külgedest. Omapärased visuaalid ning värvid on kõigele vaatamata pisut tuhmid, see viimane sära jääbki tulemata. Meeskonnatöö, millele kogu mäng üles on ehitatud, jääb üksikmänguosas minimaalseks, sest tehisintelligents on rumalam kui kott kartuleid. Lisaks hüpatakse loos ühe tegelase juurest teiseni ning üldiselt on tegu lihtsalt pisemate anekdootide kogumikuga, kui millegi tähtsaga. Aga hea küll, lugu on vaid harva ühe võidusõidumängu juures oluline. Tähtis on see, et oleks lõbus mängida. Eks?

Kahjuks on mängutunnetus üpriski puine. Rajad on visuaalselt küll eristatavad, ent radade enda disain jätab soovida, või õigemini – rajad on kohatises vastuolus Trailblazersi üleüldise olemusega ning kiirete hõljuksõidukite jaoks on osad kurvid liiga äkilised, mõned rajad liiga kitsad ning täis tarbetuid takistusi. Kui me lisame siia veel ka variandi, et mõnda neist tuleb läbida tuttavatelt värvilainetelt saadud kiirendusega, muutub kogu kogemus veelgi frustreerivamaks. Kirsiks tordil on võimalus enda vastaseid värviga tulistada, aga see tähendab, et sihik on paigas, virtuaalsel roolirattal olev käsi kindel ning veel sada muud asja. Tüütu? Võite kihla vedada.

Oeh. Kahjuks pole päästvaks lüliks ka mitmikmäng, olgu see siis kas kohalik või netipõhine. Esimene neist mõjutab negatiivselt mängu kaadrisagedust (üksikmängu ajal sellega probleeme pole), teine on lihtsalt võimatu, kuna serverites ulub tuul. Sellest kõigest on aga äärmiselt kahju, sest helgematel momentidel pakub Trailblazers adrenaliinirohkemaid hetki, ülejäänud ajast aga jätab mängijat taga igatsema just neidsamu eredamaid mälestusi.

Nagu ütles kunagine Venemaa peaminister Viktor Tšernomõrdin: „Tahtsime parimat, välja tuli nagu tavaliselt.“ Täpselt sama kehtib ka kõnealuse teose kohta…