Kuhu on jäänud Level1 kajastus Destiny 2 lisapakkidest?

Destiny 2 on tegelikult täiesti okei mäng. Hiljuti olen õppinud seda rohkem austama, kuna arendaja Bungie peab alati veidikene vedu võtma, et teosest asja saaks. Esimesse hooajapääsmesse kuulusid kaks episoodi – Curse of Osiris ning Warmind. Olles lõpuks ometi mänginud läbi kõik, mida need pakuvad, on aeg oma muljetest pajatada.

CURSE OF OSIRIS

Nagu kombeks, läheb esimene vasikas alati aia taha. Curse of Osiris viib mängijad Merkuurile, absoluutselt tühjale planeedile nii päriselus kui ka videomängudes, sest seal pole mitte midagi teha. Kuigi suurem osa tegevusest leiab aset iroonilise nimega „Lõpmatus Metsas“, siis sisu on seal vähe. Enamjaolt saab vaenlastest lihtsalt mööda joosta ning lootused protseduuriliselt genereeritud maailma kohta surevad esimese kahe missiooniga. Ka 15-minutilised Strike-tasemed on loomissioonidest otse üle kantud ja seda ilma mingisuguste muutusteta. Masendav.

Uus reid oli aga tuus. Tegemist on päris kiire (30-40 minutit, vastavalt teadmistele ning oskustele), kuid sellegipoolest hea ajaviitega. Nänni saab ka palju, juhhei!

WARMIND

Hooajapääsme teine lisapakk on palju mahukam. Marsil on ennast sisse seadnud ussijumal (kelle bossivõitlus on TÄIEGA tuus!) ning legendaarne teadlane Ana Bray hakkab tegema mängijaga koostööd, et eelmainitule kere peale anda.

Rasputini disain on mulle alati meeldinud – hallid rombid igasuguste juhtmetega on kuidagi niivõrd äge lahendus, et silmal on hea vaadata. Suur osa sellest lisast ongi tollele tehisintellektile pühendatud ning vastab kahele küsimusele sajast, mis tekkisid esimeses Destinys.

Seekord on Strike-missioonid palju pikemad ning kuigi kaks neist on ka otse loost võetud, on neid vähemalt veidi muditud. Praegune PlayStation 4 eksklusiivmissioon on aga vägagi erinev ning tuus, kuigi selle boss on – üllatus-üllatus – lihtsalt hiigelsuur Psion.

Kõige põnevam ja raskem on uus tegevus nimega Escalation Protocol. Marsil on maas teatud plaadikesed ning neid aktiveerides algab jõhker tümitamine ja vastaste pealejooks. Kokku on ühes sellises sessioonis 7 taset, millest igas on 4 laine jagu tegevusi – need varieeruvad lihtsalt vastaste mahakoksamise ning bossivõitluste vahel. Mõnikord peab ka plaadi peal seisma, et puhastada halba energiat.

Reid on täiega tuus… aga kohutavalt raske. Peale nelja tundi totaalset ajude ragistamist saime mina ja mu tiim selle lõpuks tehtud. Ma ei saanud kirstudest aga mitte midagi märkimisväärset, mistõttu olen ma veidikene pettunud. Teiste tegelastega küll ei viitsi seda uuesti mängida. Noh, vähemalt järgmise nädalani.

Destiny 2 lisapakid on toonud mängu palju uut tegevust. Peagi ilmub suurem sisuportsjon nimega Forsaken, mille relvi, tiisereid ning uut reidikohta oleme me juba näinud. Kas Forsaken suudab tuua vanasse valemisse värskust või toob see jällegi suhu sõnad: „Noh, see on Destiny?“