LÜHIDALT: Toukiden 2

Vahel ei ole ühe mängu kirjeldamiseks palju sõnu vaja. Asjad saab kokku võtta ka… lühidalt.

Viimasel ajal olen hakanud lisaks Monster Hunter: Worldile uurima ka muid kollijahtimismänge. Silma on jäänud paljud, ent ühest kindlast tahaksin veidikene rohkem rääkida. Toukiden on tegelikult suurem seeria, kuid mässaja nagu ma olen, alustasin hoopiski teisest osast (mis on tehniliselt kolmas, sest Toukiden: Age of Demons > Toukiden Kiwami > Toukiden 2). Toukiden 2 on Nioh loojate Koei Tecmo teos, mistõttu on tegemist lisaks heale mängule ka hea Jaapani ajalootunniga – kõik 200 mitama-hinge on ajaloolised isikud, kes varieeruvad kuningas Arthurist kuni Minamoto no Yoshitsuneni välja (jah, Oda Nobunaga on samuti seal).

Erinevalt Monster Hunterist on kõnealuses teoses jahitavateks hoopiski deemonid, ehk onid. Nad varieeruvad suurtest nelja käega ahvinäoga elukatest kuni ülekasvanud langustideni välja, mistõttu on variatsioon suur. Veel suuremaks erinevuseks on see, et mängija ei ole kunagi üksi – erinevate kamraadide vahel saab moodustada kuni 4-liikmelise meeskonna. Tegelasi, kelle vahel valida, on palju ning nad ei ole kõigest elutud näod, vaid karakterid oma isiksuse ning tähtsusega teose põhiloos. Relvi on 11 erinevat: mõõgad, tulirelvad, odad (mitte Nobunaga), keti otsas olev sirp nimega kusarigama… variatsioon on taaskord rohke ning iga jahimees leiab oma riistad.

Toukiden 2 on suure variatsiooniga teos, mida on lõbus nautida nii üksi (noh, mitte võrgus olles) kui ka koos päris sõpradega. Arvutiport on teosel nii ja naa, kuna hiire ja klaviatuuriga mängijad peavad arvestama sellega, et mängul puudub hiiretugi. Sellegipoolest on tegu millegagi, mis tekitab isu Monster Hunter: Worldi peagi ka arvutil mängida!