Dead Cells on minu aasta suurim üllataja

Aleksandr kirjutas juba mullu juunis, kui väga talle meeldis Dead Cells, aga mina jõudsin antud selleni alles nüüd, mil mängustuudio Motion Twin uusim teos väljus Steami Early Access programmist. Tulemus on minule, keda on raske üllatada, väga meeliülendav!

Asi pole selles, et mulle ei meeldiks rouge-lite žanrisse kuuluvad mängud nagu Rogue Legacy või tänavuse E3 ajal välja kuulutatud OVERWHELM, aga ma pole nendega lihtsalt väga palju kokku puutunud (olgugi, et Ori and the Blind Forest mulle väga meeldis).

Dead Cells seisis mu arvuti kõvakettal väga kaua enne, kui mängima asusin, sest tolle pressiversioon oli küll juba ammu paljudele jagatud, aga mulle tundus see piksligraafikaga mäng nagu järjekordne indie-rämps, mida korra katsetan ja siis kõrvale heidan. Nüüd seda proovides mõistsin, kuivõrd palju ma eksisin. Mängu ainult korra tööle pannes (ja sellest mitte midagi oodates) sain niivõrd võimsa elamuse osaliseks, et keeldusin seda esimese kolme tunni jooksul kinni panemast.

Dead Cells särab muusika, võitluse, graafika ja üleüldise visuaalse stiili poolest ning mitte ainult, sest juba esimesest hetkest tahab see platvormikas, et mängija edasi liiguks ja erinevate võimete abil vastaseid hävitaks. Selles pole midagi üllatavat, aga Zelda, The Witcher ja mitmete teiste fantaasiamängude muusika eriti tempokas segu lausa sundis mind mõõka ja vibu haarama ning selles kõledas koletiste poolt asustatud lossis ringi luurama.

Minu esmased muljed ei olnud ekslikud, sest Dead Cells on suurepäraselt lahendatud võitlusmehaanikaga platvormer, mida võib tõesti võrrelda raskusastme poolest Dark Soulsi seeriaga ja liigitada metroidvania ja rouge-lite žanrite alla, sest surma saades tuleb iga kord uuesti nullist alustada ning seda muutuvas lossis. Too omakorda meenutab Metroidi ja Castlevania mängude stiilis ääretult sügavat kaarti, millel on mitmeid laialivalguvaid katakombe, mis võivad (aga ei pruugi) viia sinna, kuhu soov minna.

Mängijale antakse võimalus kasutada mõõku, nuge, lõkse, erinevaid võimeid ja vibusid, et tühjendada suure lossi erinevad kambrid eripalgelistest olenditest. Dead Cells haaras minusuguse skeptiku, kes pole ei metroidvania ega rouge-lite mängude fänn, kohe endasse. See on teos mis pani mind edasi proovima žanri, millega oli mul väga vähe kogemusi, kuid saadud elamus oli ülim.

Jah, mängija sureb ja lausa mitu korda, aga see pole sugugi sama raske kui Dark Souls, vaid pigem väga lõbus, meelelahutuslik, tempokas ja sõltuvust tekitav elamus. Soov iga kord peale järjekordset hinge heitmist uuesti jätkata ei tulenenud soovist tõestada, et ma pole tegelikult nii halb mängija, vaid teadmisest, et iga kord on läbitavad kambrid erinevad, neis on uued vastased ja ma saan seda kõike teha eriti meeleoluka muusika taustal.

Dead Cells pakkus mulle ühte käesoleva aasta parimat esmamuljet ning muidugi kavatsen mängu ka täiesti läbi teha. Kõige selle kasuks räägib asjaolu, et kuigi mäng võib tunduda nagu suvaline piksligraafikaga üllitis (millesarnaseid on Steamis külluses), on tegelikult kõik peategelase liigutused korralikult animeeritud ja läbi mõeldud. Iga võitluses kasutatav võte on sujuv ja silmale ilus vaadata. Mängu tegijad teadsid ilmselgelt, mis fännidele meeldib ehk siis midagi uut ja midagi vana.

Nüüd, kus mäng on igal platvormil täisversioonina saadaval, soovitan kõigil seda proovida. Nagu näha läheb see peale ka neile, kes pole antud žanriga tuttavad! Dead Cells üllatab ning esimeste tundide elamus oli pea sama hea kui see, mida pakkusid mulle näiteks God of War ja Frostpunk.