ARVUSTUS: Marvel’s Spider-Man

Kaheksa aastat on möödunud sellest, kui radioaktiivse ämbliku hammustus andis Peter Parkerile tema imetabased võimed ning noorukist sai New Yorgi sini-punastes trikoodes kaitseingel.

Pikkade aastate jooksul on Ämblikmees nii mitmelgi korral põlevad kastanid tulest välja toonud, ent nüüd on saabunud Suure Õuna tänavatele täiesti uus kurikael, kes superkangelast proovile tahab panna. Üsna pea PlayStation 4 konsoolil debüüteeriv Insomniac Gamesi loodud Marvel’s Spider-Man on võrgupea uhiuus seiklus, mis üritab kõikidel oma eelkäijatel vaiba jalge alt tõmmata. Kas see ka õnnestub ning, mis kõige tähtsam – kas mööda New Yorki hüplemine on võrreldav 2002. aasta klassikuga?

Üldplaanis tammutakse mööda seda vana, tuttavlikku rada – tegemist on avatud maailmaga seiklusmäruliga, mida kuvatakse mängijale kolmanda isiku vaates. Ämblikmehena saab kas niisama mööda New Yorki ringi seigelda ja näiteks kogutavaid esemeid jahtida, pisemate kurjategijate nahkasid kuumaks kütta või siis hoiduda avatud maailma paeluvatest võludest ning keskenduda vaid üllitise keskmes oleva loo lahtiharutamisele.

Lahtiharutamine on siinkohal vast kõige paslikum väljend, kuna lugu on koomiksilikult pisut segane. Jah, ma tean, et üks superpätt pritsib oma kätest elektrit välja ning teine lendab raisakotka kombel linna kohal, ent see ei tähenda, et ma peaksin automaatselt oma ootuseid loojutustamise suhtes madaldama. „Ah, mis? Loogikaaugud on ju okei, see on kõigest mingi superkangelaste jutt!“ on fraas, millega ei vabanda vähemalt 2018. aastal enam ühtegi viga välja.

Muidugi pole narratiiv üdini negatiivne – vastupidi! Minul kui Ämblikmehe pikaaegsel fännil oli tore avastada, milline on Insomniac Gamesi stsenaristide tõlgendus loost, millel on kümnete ja kümnete aastate jagu paikapandud reegleid, süžeeliine ja mütoloogiat. Küll aga manas pettumuse esile asjaolu, et värskendused olid üldjuhul pisikesed.

Ma lootsin, et stuudio võtab rohkem riske ning nihutab superkangelastest valmis vorbitud mängude piire, ent lõppkokkuvõttes seda siiski teha ei suudetud. Kui algselt tundus, et jalge alla võetakse käimata rada, selgus hiljem, et tegemist oli kõigest põgusa kõrvalepõikega ning mängu viimane kolmandik meenutab oma ülesehituselt teiste ülivõimetega tegelaste varasemaid ponnistusi, sealhulgas ka Ämblikmehe enda omi.

Eelnevalt mainitud lurjustele kere peale andmine toimib sarnaselt Batman: Arkham ja Middle-earth seeria mängudega – Ämblikmees satub vastamisi terve trobikonna pättidega ning üritab nende vahel laveerides nad ükshaaval oimetuks lüüa või kahjutuks teha. Mängijal on võimalus kohe kaabakaid klobima asuda või üritada neid varjudes kükitades vaikselt elimineerida. Kuigi viimase puhul puudub siinkohal batmanlik diskreetsus – mõned salajased elimineerimised võivad leida aset ka päise päeva ajal ning see näeb eriti jabur välja, pannes kahtlema vastaste silmanägemises – on tegemist (nagu eeldada võiks) eelistatuma variandiga.

Suurimaks põhjuseks soosida hiilimist on asjaolu, et kui Batmani või Talioni puhul tundub käsikähmlus kalkuleeritud mõrvarliku balletina, siis Ämblikmehele muutub igasugune rusikate (ja tulirelvadega) arvete klaarimine segaseks mölluks. Seda eelkõige võrgupea mobiilsuse tõttu – jõmmide tuuseldamine võib kanduda ülejäänud kambast niivõrd kaugele, millest tulenevalt on n-ö tagasi märulisse sukeldumine pisemat sorti õnnemäng, kuna kaamera ei taha alati koostööd teha. Tõrkuva kaamerasilmaga tuleb tegemist veelgi, kui lööming kitsamatesse aladesse jääb. Õnneks on arendajad sellest aru saanud ning valdav enamus kähmlustest viiakse läbi avaratel ristmikel või katuseharjadel. Siiski muutub suurte hordide kantseldamine pisut tüütuks, eriti kui seda teha teatud minimissioonide raames, mis mängijale lainete kaupa vastaseid peale saadab.

Bossivõitlused valmistavad üldjuhul pettumuse, seda nii mehaaniliselt kui ka narratiivi seisukohalt. Jutustuse ühe põhipahana välja reklaamitud Mr. Negative on oma reklaamides kõlama jäänud staatuse tõttu eriline lati alt läbiminek, langedes sinna klassikalisse „peksa kõigepealt mu käsilasi, et minuni jõuda“ kategooriasse. Mängu vihuviimane bossikisma jääb mulle veel pikalt meelde oma asukohast tulenevate piirangute ja kaameraprobleemide tõttu – saatsin ekraani poole lausa paar krõbedamat vandesõna teele.

Veider on see, et ma võiksin veel pikalt kurtma jääda. Näiteks selle üle, kuidas tegelase arengupuu on totaalselt igav ning kolme erineva haru vahel valides ei leidnud ma kordagi ühtegi lisavõimet, mille lahtilukustamise eest ma palavalt võidelda oleksin tahtnud. Või siis fakt, et oma olemuselt on teose poolt pakutav avatud maailm täpselt sama malli järgi üles ehitatud, mis juba aastaid (kui mitte aastakümneid) mängudes kasutusel on – iga teine nurgatagune on täis topitud erinevaid kogutavaid esemeid, millest osade kokkukraapimine kõrvalmissioonideks maskeeritud.

Ja ometi on Marvel’s Spider-Man tõenäoliselt üks mu tänavustest lemmikmängudest.

Seda vaid ühel põhjusel – avatud maailmas liikumine on lihtsalt niivõrd hea tunnetusega. Ma võiksin tunde ja tunde virtuaalses New Yorgis ämblikuniitide otsas kiikuda ja üle katuste parkuurida. Praegugi mõtlen sellest, kuidas ma vaatan läbi sõrmede sellele, et mõni taamal seisev linnakodanik oma rõdul jalgupidi laua sees seisab ning ei liiguta. Lihtsalt sellepärast, et mul on naeratus näol ning pikslitest ja polügoonidest koosnev tuul vilistab kõrvades. Piltlikult, muidugi. Kõik mu eelnev kriitika on peaaegu teisejärguline, sest Insomniac on loonud järjekordse teose, mille loost ja muudest külgedest mul ääretult savi oli, ent mis pakkus niivõrd suurt rahuldust punktist A punkti B liikumisel (jah, ma räägin Sunset Overdrive’ist). Lõpuks ometi oleme saanud Ämblikmehe mängu, mida saab võrrelda 2004. aastal (!) ilmunud filmimänguga Spider-Man 2.

Olgu öeldud, et mitte ükski neist mainitud negatiivsetest aspektidest ei lõhu mängu pilbasteks. Need ei viska jämedaid kaikaid kodaratesse teose fantastilisele graafikale ning visuaalsele stiilile. Need ei muuda olematuks seda suurt tööd, millega said hakkama suurepärased häälnäitlejad või mängu heliriba kokku pannud heliloojad. Kahjuks räägib mainitud positiivsete külgede kahjuks asjaolu, et PlayStation 4 eluea praegusel momendil ei ole tegemist absoluutselt mitte mingisuguse üllatusega. Pigem jätavad need täkked jätavad enamat tahtma, sest vaid ühe fenomenaalse elemendi – liikumise – najale Aasta Parimat Mängu ehitada ei suudeta.

Isegi Ämblikmehe parimat mängu mitte.

Ja ometi…