ARVUSTUS: Shadow of the Tomb Raider

Aastal 2013 uuenduskuuri käigus värske ilme saanud Tomb Raider sai kiirelt üheks mu lemmikmänguseeriaks. Lara Crofti nii-öelda sünnilugu oli imekaunis ning brutaalne ja kuigi mõned heitsid ette neiu liigkiiret machostumist (millest tulenevalt niitis Lara juba peale paari esimest püssilasku oma vaenlaseid nagu vana proff muiste), oli vaieldamatult tegu tempoka seiklusega, mis segas omavahel edukalt märuli ja avastamise.

Paar aastat hiljem poelettidele jõudnud Rise of the Tomb Raider tegi kõike seda, mida eelkäija ning enamgi veel! Mängijale tutvustati uusi mehaanikaid ja keskkondi, rohkem võimalusi enda relvastust ja muud varustust arendada, veelgi enam saladusi, mida avastada ning aardekambreid, kus kolamas käia. Ma kirjutasin tollest teose kohta ka arvustuse… ning, kui nüüd ausalt üles tunnistada, saaksin ma suurema osa sellest siia artiklisse ümber kopeerida, sest tundub, et sama on teinud ka mänguarendajad.

Tegemist on jätkuvalt kolmanda isiku vaates seiklusmäruliga, kus Lara peab rinda pistma õela Trinity nimelise organisatsiooniga. Sedapuhku on kaalul kogu maailma saatus ning seeria kaalukauss langeb tugevalt üleloomulike elementide poolele. Nimelt jahitakse sel korral müstilisi artefakte, mille valedesse kätesse sattumine võib olla katastroofiliste tulemustega. Kiirelt selgub aga, et need käed võivad kuuluda igaühele ning nii vallandabki Lara sündmusteahela, mis teda ülejäänud teose jooksuks painama jäävad. Narratiivis on momente, mis jäävad kummitama, ent sarnaselt eelkäijatega on lugu teose üks nõrgimatest külgedest.

Mängitavus pole samuti kardinaalselt muutunud. Laral on vibu ja erinevad relvad, ent ka võimalus põõsastesse peitu pugeda ning tulevahetuse asemel vastaseid hoopiski ükshaaval ja vaikselt maha noppida. Seeria kolmandas osas on lisatud ronitaimedega kaetud seinad ning võimalus end mudaga üle katta, sest osad neist taimedest on pruuniks tõmbunud. Samuti satuvad hauakambrite suurima hirmu teele kuumaallikaid leidvad prillid, mille vastu muda samuti suureks abivahendiks on. Kahjuks muutub too vastasetüüp automaatselt mõttetuks, kuna nende eest peitumiseks vajaminev mudamülgas on alati lihtsalt leitav ning peale esimese korra (mil toda kurjamitüüpi mängijatele tutvustatakse) ei valmista nad Larale absoluutselt mitte mingisugust probleemi. Teiseks suureks uuenduseks on… oeh, veealused hiilimissektsioonid… Aga mitte inimvaenlaste eest, oh ei! Vetepõhja suurimateks ohtudeks on piraajaparved ning üksikud hiidangerjad, kes kõik Lara verd ihkavad ning kelle vaatevälja eest tuleb põhjataimede keskel ujudes varjuda. Ei, aitäh!

Kahjuks ei ole aastad vennad ning mind 2015. kütkestanud elemendid ja mehaanikad tunduvad kolm aastat hiljem kulunud ning isegi pisut igavad. Kaasa ei aita muidugi ka fakt, et kogu Shadow of the Tomb Raideri tegevus leiab aset džungliroheluses – keskkond, mida oleme nii sama seeria kui ka analoogsete teoste esindajate puhul juba korduvalt ja korduvalt ja korduvalt näinud. Ma mõistan, et lokkav rohelus on arendajate jaoks suurepärane viis enda mängumootori võimekusega eputada, ent vahelduse mõttes oleksin lootnud näha rohkem erinevaid miljöösid. Rise of the Tomb Raider viis Lara nii kõrbesse, lumisesse tundrasse kui ka rohelisematele aladele, Shadow aga valib ühe värvipaleti ning jääb sellele truuks. Mõnes mõttes astutakse samm tagasi ning võttes arvesse, et tegemist on triloogia viimase osaga, on seda kurb tõdeda.

Positiivne on asjaolu, et mäng näeb (jätkuvalt) suurepärane välja ning kaadrisagedus on stabiilne. Miinuseks on aga üks veider nähtus, millest tulenevalt on mängu värvid ja kontrast alguses ääretult tumedad. See omakorda tähendab, et pimedad nurgad on niivõrd pimedad, et Larat on vahel lausa võimatu märgata. Menüüs erinevate slaideritega mängimine on aga korralik täppisteadus. Kui mingi juhuse tahtel peaks õnnelikult võitev kombinatsioon paika loksuma, saab nautida äärmiselt kauneid vahevideoid… ning mõistatada, millal see lõppeb ja mil kontroll mängija kätte antakse. Samas, kui Lara tõepooles mängija käsutada on, pakutakse sedasama kvaliteetset mängitavust, mille poolest eelmisedki osad hiilgasid.

Shadow of the Tomb Raider ei ole halb mäng. Kvaliteeti on näha igal sammul nii graafikas, helis kui mängitavuses. Kahjuks olen kõike seda juba varem näinud ja kogenud, viimati alles eelmisel aastal.

P.S. Viimane bossikaklus võib omadega seenele sõita.