Kuidas ma gamescomil „poistemänge“ proovisin

Okei, tasub end valmis seada, sest siin artiklis läheb andmiseks – just need olid minu jaoks mõned huvitavamad auto-või-püssimängud tänavusel gamescomil!

Ääremärkusena olgu siinkohal öeldud, et ma ei ole antud mängužanrite ekspert ega ka mitte armastaja, seega üritan oma arvamustes objektiivne olla.

Bearded Ladies stuudio Mutant Year Zero: Road to Eden jõuab virtuaalsetele poelettidele käesoleva aasta 4. detsembril ning baseerub 1980ndate aastate Rootsis populaarseks saanud rollimängude seerial (Mutant). Algselt pidi demoversiooni mängima Andri, aga siis pidin teda juhuse tahtel asendama ning oi, kuidas ma tundsin ennast nagu kala väga kuivas kõrbes.

Demo toimus kuueses grupis, kus kõigepealt seletas üks stuudio töötajatest (hellitava ametinimetusega lõvitaltsutaja) meile mängu tagamaid. Seejärel oli käes aeg ise mutantide maailma süveneda. Nagu varasemalt E3 jaoks oli ka seekord loodud spetsiaalne versioon, mida meil proovida lasti.

Mängija juhib mutantide bandet ning peab koguma varusid ja pidama võitlusi vastastega. Kogu tegevus toimub käigupõhiselt ning valikutena on antud: kõndimine, tulistamine, vastase pihta pommi viskamine, varitsemine ja ka näiteks tiimiliikme ravimine. Ka minusugusele võhikule oli kõik küllaltki kergelt hoomatav, ent mängu kulg tundus mulle küll ebamaiselt aeglane. Üleüldiselt jättis Mutant Year Zero siiski väga hea mulje ning on rollimängude austajaile ootamist väärt!

Uhkusega võin öelda, et ei olnudki demo mängijatest esimene, kellel arvuti poolt juhitud vastasele kaotada õnnestus. Olin teine.

My.comi Conqueror’s Blade demo puhul olin pigem pealtvaataja rollis ning jälgisin, kuidas Andri vastastele tuupi tegi. Mängu tutvustas meile hästi närviline noormees, kes näis gamescomist juba teise päeva õhtuks totaalses stressis olevat. Ma vist solvasin teda, kui soovitasin heatahtlikult korralikult välja magada. Aga see selleks.

Conqueror’s Blade on massirollikas, mis leiab aset keskaegses maailmas. Teose teeb huvitavaks see, et armee loomisel tuleb klasside või sõdalaste asemel valida erinevate relvatüüpide seast. Tasub ka märkida, et mängus kohtuvad nii läänest kui idast pärit relvad, mis on kõik loojate kujutlusvõime tulemusel veidi oma ajaloolist täpsust kaotanud. See aga pigem muudab mängu kulgemise isegi huvitavamaks, kuna kohandab võitluse mängijatele harjumuspärasemaks ning kaardi mõõtmetele sobivamaks.

Hetkel on võimalik liituda Conqueror’s Blade’i beetaga ning mängu valmimist võib oodata „varsti“.

Soome stuudio Housemarque on siiani kogunud tuntust arkaadmängudega ning on omale küllaltki suure järgijaskonna kasvatanud. Nüüd on arendajad aga otsustanud seada sammud mitmikmängude turu suunas ning töötavad Stormdiversi arendamise kallal.

Stormdivers on kolmandas isikus battle royale mäng, mis jõuab turule millalgi 2019. aastal. Mängu proovida mul küll ei õnnestunud, ent sain pikemalt vestelda stuudio ühe juhi, Mikael Haveriga.

Nagu paljudes sarnastes teostes tavaks saanud, on erinevatel tegelastüüpidel erivõimed, mis lasevad mängijal valida endale sobiva mängustiili. Lõputut mängurõõmu lubab Stormdivers automaatselt genereeritud keskkonnanähtustega, nagu hiiglaslik tormipilv, mis on iga kord eri kujuga ning muudab seeläbi mängu kulgu.

Haveri on meedias teinud küllaltki julgeid väljaütlemisi. Näiteks on ta väitnud, et arkaadmängud on surnud. Eks loomulikult on tegemist omamoodi turundustrikiga ning õnneks on publik (ja ka Housemarque’i truud fännid) stuudio uue suunaga kaasa tulnud.

Huvilistel on võimalik liituda Stormdiversi beetaga ning aidata vormida mäng millekski suurepäraseks!

Artikli lõpetuseks kiikame kähku ka kahte indie-mängu: KillHouse Gamesi Door Kickers: Action Squad ning kahe ägeda noormehe kireprojekt Inertial Drift.

Door Kickers seeriasse kuulub kokku tervelt kolm mängu ning Action Squad on hetkel neist uusim (kolmas, Door Kickers 2, on veel arenduses). Tegemist on retrovisuaalidega külgvaates märuliplatvormikaga, mida saab mängida üksi või sõbraga. Põhimõtteliselt on see Broforce’i kloon (esimene Door Kickers ilmus siiski varem kui Broforce ning stiiline sarnasus on tajutav vaid Action Squadi puhul) aga sellegipoolest täiesti nauditav.

Nagu nimi ütleb, tuleb mängus uksi jalaga maha taguda, pahalasi tulistada ja pantvange päästa (meil Lauriga õnnestus küll kogemata ka pooled pantvangid maha lasta). Door Kickers seeria mängud on saadaval Steamis (minu hinnangul küllaltki krõbeda rahasumma eest).

Inertial Drift. A twin stick arcade racer. Currently in development. #gaming #IndieGameDev #drift #racing pic.twitter.com/dMdWln2CiD

— Inertial Drift (@InertialDrift) September 5, 2017

Kuigi ma pole driftimismängudes kuigivõrd osav, jäi Inertial Drift silma ägeda 80ndate retrohõngulise visuaaliga ning vau – mul on hea meel, et ma selle kohtumise kokku leppisin!

Mängu arendaja Michaeliga kohtusime Ühendkuningriigi alal, kuhu sisse saamiseks tuli öelda täpselt kellega ja millal kokku saama tulen ning enda isikut visiitkaardiga „tõendada“. Bürokraatiaga ühele poole saades istusime Inertial Drifti noore loojaga laua taha ning kohe pistis ta mulle ja Laurile puldid pihku, et saaksime mängu ka ise proovida.

Antud teose lähenemine driftimisele on küllaltki ainulaadne. Michael rääkis, kuidas talle on alati meeldinud Tony Hawki rulamängud ning igasugused rallimängud. Tema soov oli kahe žanri parimad omadused liita ning tulemuseks ongi Inertial Drift. Hetkel on mäng alles arenduses ning täpsemat valmimise aega ei osanud Michael veel öelda.

Versioonis, mida proovida saime, oli kaks erinevat rada ning neli autot. Igal autol olid väga erinevad omadused ja raskusastmed. Nii saab mängija kogemuse kasvades valida üha raskema auto ja oma oskuseid uuesti proovile panna. Mängu oluliseks osaks on ka atmosfäär ja muusika ning tulevikus on plaan anda mängijale võimalus ise muusikat valida.

We've been working on a new freestyle drifting mode. Blow off some steam and get as close to the walls as you can, just don't crash! #screenshotsaturday #indiedev #drift pic.twitter.com/oZfSVbhsQn

— Inertial Drift (@InertialDrift) August 4, 2018

Mul on siiralt hea meel, et kõigi siin artiklis kajastatud mängudega tutvuda sain. Minu austus n-ö traditsiooniliste „poistemängude“* vastu on selle tulemusel kindlasti kardinaalselt kasvanud!

*tegemist on sarkasmiga, kõik mängud on kõikidele!