LÜHIDALT: The Mooseman

Vahel ei ole ühe mängu kirjeldamiseks palju sõnu vaja. Asjad saab kokku võtta ka… lühidalt.

„Kas videomänge saab kunstiks pidada“ on küsimus, mida oleme aastate jooksul kuulnud küll ja veel. Pea iga endast lugupidav mängur oskab koheselt ka käputäie näiteid tuua: Limbo, Journey, uuematest mängudest veel näiteks Night in the Woods ning Hollow Knight. Muidugi on mängitavus ühe virtuaalse taiese puhul oluline aspekt, ent visuaalne ilme on eelnimetatute jaoks ääretult oluline element. Puhtalt visuaalse külje poolest saaks sellesse nimekirja lisada ka mullu PC peal ilmunud ning tänavu suvel teistelegi mängumasinatele, sealhulgas Nintendo Switchile jõudnud

Tegemist on stiilipuhta mõistatusmänguga. Esmalt tahtis klaviatuuril klõbistavate näppude alt väljuda ka sõna „platvormer“, ent tõenäoliselt oleks külgvaates jalutamissimulaator siinkohal tunduvalt täpsem kirjeldus. Teose nimitegelane jalutab aeglasel sammul vasakult paremale, nupuvajutusega reisib ta reaalsest maailmast vaimude dimensiooni, mis toob esile nii mõistatuste lahendused… kui ka teda varitsevad ohud. Väljakutse pole eriti suur ning võttes arvesse teose ääretult venivat tempot, on tüdimus kerge tekkima. Mängu kasuks räägivad aga tema soodne hind ning lühike kestvus – aeglane šamaan jõuab oma (nii füüsilise kui ka spirituaalse) rännaku sihtkohta kõigest paari tunniga.