ARVUSTUS: Marvel’s Spider-Man: The Heist

Kuigi ma võisin oma esialgses arvustuses PlayStation 4 sügisese eksklusiivmängu Marvel’s Spider-Man vastu pisut liiga karm olla, suutis Ämblikmees oma puudustest hoolimata mulle hinge pugeda, mille tulemusena tegin ma põhimängu 100% läbi, veetes peale seda veel mitmeid tunde lihtsalt niisama virtuaalset New Yorki avastades.

Tänu iga hetkega aina tulisemaks muutuvale armastusele vaatasin vastukarva käivatele vigadele läbi sõrmede ning jäin innukalt lisapakkide saabumist ootama. Esimene neist, The Heist, jõudis kohale artikli valmimisele eelneval päeval. Asusin seda mängima hilisõhtul ning läbisin ta praktiliselt ühe ropsuga, jättes pisut kõrvaltegevusi ka järgmis(t)eks õhtu(te)ks. Kui mängu sulgesin, andis mu seinakell mõista, et keskööst on möödunud nii mõnigi tund. Ent ma ei kurtnud – The Heist oli täpselt seesama Ämblikmees, kes aegamööda mulle armsaks sai ning seda saab ühekorraga lugeda kõnealuse lisapaki plussiks… ja miinuseks.

Probleem seisneb nimelt selles, et tegevused, mida võrgupea suure seikluse laiendus pakub, on sama tuttava ülesehituse ja tunnetusega, mida võis kohata täismängus. Need ei paku mitte midagi uut. Suvaliselt toimuvad kuriteod üle kogu linna jälgivad täpselt sama struktuuri, nende sooritajad kannavad lihtsalt teistsuguseid riideid. Taaskord on linna peale laiali raputatud pisut kogutavaid esemeid, ainult et seekord on seljakottide asemel varastatud maalid. Ma vist ei pea rohkem näiteid tooma…?

Ega põhimissioonid isegi suurt värskendust paku – Ämblikmees kiigub majade vahel ühest linna otsast teise, annab seal käputäiele kurjamitele pasunasse ning seejärel teeb seda uuesti ja uuesti. Korra saab ka Mary Jane kastide taga kükitada ning oma taseriga kelmide neerule säru anda. Positiivse küljena saab Spider-Bot (Ämblikmehe robot-… ämblik) sel korral kordades rohkem armastust tunda.

Kuna kestvust on The Heistil umbes paari tunni jagu, võib seda mängitavuse poolest pidada täismängu parimate palade kogumikuks. Umbes nagu mõne muusiku „Best of…“ album. Kõige suuremaks muutuseks mängitavuses on aga ühe uue vaenlase lisandus. Nimelt on mõningatele suurtele kogukatele poistele kuulipildujad pihku pistetud ning nagu nende rusikatega vehkivad kaksikvennad, suudavad ka nemad päris kiirelt päris tüütuks muutuda.

Narratiiv on… okei. Kuigi täismängu lugu sai nii mõnegi sõbra ja tuttava käest kiita, olen mina jätkuvalt seisukohal, et Marvel’s Spider-Mani poolt pakutav lugu oli kõigest rahuldav. See omas mõningaid suurepäraseid momente, ent koherentse tervikuna täispunkte sellele jagada ei saa.

The Heisti puhul on raske tervikule punkte jagada, sest tegemist on alles esimese osaga kolmest eraldi peatükist koosnevast loost. Black Cat tegelasena on siiski tervitatav nähtus ning neil, kellele baasmängus leiduvast kõrvalmissioonist ei piisanud (kus me Kassi ennast ei näinudki), peaks pisike rahulolev muie suule tekkima küll. Siiski saab juba praegu öelda, et momendid, mis peaksid tulema üllatusena, on läbinähtavamad kui kaubamaja klaasuksed.

Näe, jälle ma virisesin liiga palju, aga tegelikult oli The Heist täpselt üks paras kogus toda videomängu, mida ma kuu aega tagasi armastama hakkasin. Ämblikmees on jätkuvalt mu lemmikkangelane number üks (või kaks, sest Batman) ning sama kannatamatult, nagu ootasin kõnealuse lisa ilmumist, jään ootama ka järgmist kahte peatükki, mis loodetavasti toovad tagasi veel mõned fännide lemmikkarakterid võrgupea universumist.