ARVUSTUS: SoulCalibur VI

SoulCalibur on peale pettumust valmistanud viiendat osa ajaloo varjudest tagasi rambivalguse kätte astunud. Kas uusim sissekanne koperdab samades kohtades või on eelkäija vigadest õpitud?

Üks asi, mida juba eos õigesti tehti, oli otsus hüljata viiendas osas alanud segane narratiiv. Seekord leiavad kesksed sündmused aset umbes esimese SoulCaliburi ajal ning lugu meenutab seega tohutult seeria esimese osa pakutavat. 16. sajandil satub Soul Edge –kurjuse mõõk – Siegfriedi kätte, muutes ta hirmuäratavaks Nightmare’iks. Tume rüütel vallandab üle maailma uue pimeduse laine, sidudes kõnealuse relvaga ka kõikide teiste tegelaste saatused. Mõni neist tahab mõõka hävitada, teised vajavad seda isiklikel põhjustel – igaühe eesmärk on kuidagi tolle terariistaga seotud.

Kiiduväärt on vanade tegelaste tagasitoomine – tuntud nägude puudumine eelmises mängus oli paljude sarja austajate jaoks suur valupunkt. Mängu koosseisuga on liitunud ka paar uut karakterit, kes pärinevad kas erinevatest järjeosadest või on spetsiaalselt uusima osa jaoks loodud. Kokku on teoses 20 tegelast ning hetkel on kinnitatud üks ostetav lisa Tira kujul. Viiendas osas peeti probleemiks, et uusi tulijaid oli liiga palju ning nad asendasid seeria veterane, seeria kuuendas sissekandes on minu arvates jällegi liiga vähe katsetamist. Uustulnukaid on ainult kaks ning külaliseks on kutsutud The Witcher sarjast tuntud nõidur Geralt. Ülejäänud koosseis koosneb tuttavatest tegijatest, nagu Sophitia, Taki ja teised.

Paljud veteranid näevad välja peaaegu samasugused kui esimeses SoulCaliburis, mis toob nostalgiapisara nii mõnegi pikaaegsema fänni silmadesse. Yoshimitsu uus stiil on üks mu lemmikuid, ületades isegi ägedat disaini, mis tal oli viiendas mängus. Kaks uut tegelast, Azwel ja Grøh, on väga animelikud, kuid see pole ilmtingimata halb asi.

Teose müügipunktiks on klassikaline mõõgavõitlus, mille poolest sari on tuntud. Muidugi on olemas ka horisontaal-, vertikaal- ja jalalöögid, visked ning muud. Vertikaal teeb ära horisontaalile, kuid kaotab jalalöögile ja põiklemisele, horisontaal teeb ära jalalöögile ja põiklemisele, kuid kaotab vertikaalile ja nii edasi.

Tagasituleku teeb Soul Gauge mõõdik, mille abil on võimalik sooritada 2D-kaklusmängudele sarnaseid superliigutusi. Ühe ühiku eest saab tegelast mõneks ajaks tugevamaks teha ning segmentide eest võib kindlatesse kombinatsioonidesse rünnakuid lisada. Mängitavust kõige rohkem mõjutav lisa on Reversal Edge – sarja kivi-paber-käärid struktuurile rõhuv rünnak, mis muudab võitluse aeglasemaks, kui sellega pihta saada.

SoulCalibur VI jookseb Unreal Engine 4 peal, nagu Bandai Namco eelmine kaklusmäng, Tekken 7. Liikumine on sujuv ning mul ei tule pähe ühtegi momenti, kus teose kaadrisagedus oleks märgatavalt langenud. Tegelaste mudelid ja areenid on ilusad ja detailsed ning eriefektid – nagu näiteks tuli või kaitset murdvate rünnakutega kaasaskäiv sinine elekter – pakuvad samuti silmailu.

Heliriba ei tohiks üllatada ühtegi inimest, kes sarjaga varasemalt ühel või teisel moel kokku on puutunud. Aja jooksul on SoulCaliburi mängudel tekkinud neile tüüpiline muusika, milles on palju puhkpille, viiulit ning muid klassikalisi instrumente, andes teosele ajaloolise ja eepilise tunde. Häälnäitlemine on hea ning „kõla sobitud näoga“, kuid kohati on tegelased liiga tuimad. Siiski tahaks eraldi välja tuua Azweli häälnäitleja Taliesin Jaffe, kuna tema hääles on tunda seda hullust ja ülevoolavat emotsiooni, mis on taolistele tegelastüüpidele omased tunnusjooned.

Minu jaoks on juba aastaid olnud Soulcaliburi suurimaks tõmbenumbriks originaalsete tegelaste loomise võimalus. Suures osas sarnaneb kõnealuse teose pakutav eelmises kahes osas ilmunule, kuid nüüd saab valida oma karakteri rassi mitmest fantaasialikust valikust. Samuti on võimalik võitlusstiile laenata kõikidelt tegelastelt, kaasa arvatud Geraltilt, mis on esimene kord seeria ajaloos, kui külalistegelaste relvi omaloomingule laenata saab.

Loopõhiseid üksikmängulaade on teoses lausa kaks. Soul Chronicle annab igale tegelasele oma lühikese episoodi, mis näitab, mida, millal ja kus nad teevad ning üks keskne lugu, mis keskendub Kilikule, Maxile ja Xianghuale. Libra of Soul keskendub aga mängija loodud originaalsele karakterile, kelle ümber kogu maailm keerleb. Kahjuks on ka seekord sarja üksikmängulaade tabanud kvaliteedilangus, mis algas peale kolmandat osa ning on sellest ajast alates aina süvenenud – näiteks koosneb Soul Chronicle kõigest muutuvatest portreedest ja mõnest stseeni illustreerivast joonistusest. Selle taustale on paisatud lihtsalt hunnik häälnäideldud dialoogi, mille eesmärgiks on mängijale seletusi ja informatsiooni näkku visata.

Libra of Soul on veelgi hullem, kuna seal pole isegi häälnäitlemist. See tähendab, et mängija peab end tekstiseinast läbi murdma, võitlema paari suvalise vaenlasega ning siis algab too tsükkel uuesti. Nagu viiendas osas puuduvad ka SoulCalibur VI Arcade mängulaadis lõpustseenid, mis olid kunagi pea igas kaklusmängus kohustuslikuks elemendiks. Mis mõttega ma seda siis üldse mängima peaksin?

Paljud võivad vaielda, et mis vahet sel on – kaklusmängud on niikuinii pigem mitmele inimesele suunatud teosed, kus ainsad olulised faktorid peaksid olema karakterite omavaheline tasakaal ning hea ühendus internetivaenlastega. Need on kindlasti tähtsad, kuid suurem osa ostjatest on suurima tõenäosusega pigem pühapäevamängurid, kes ei võta seda piisavalt tõsiselt, et võistlusest osa võtta. Usun, et nii paljudki ostavad kõnealuse teose heade mälestuste pärast, mis sari neile on jätnud.

Lugu võib ükskõik kui hea olla, kuid minu arust rikub kogemust kurb tõsiasi, mida on näha terves teoses üleüldiselt – sel puudub iseloom. Tegelased on suhteliselt ühedimensioonilised ning paljud võitlused toimuvad näotute bandiitide vastu, seda veel loopõhises mängulaadis! Karakterid ja lugu pole sarjas kunagi olnud just kõige komplekssemad, kuid neil oli mingi šarm, mis SoulCalibur VI puudu on…

Võib-olla olen ma ainus hull, kes otsib kaklusmängudest sümpaatseid tegelasi või kompetentseid üksikmängulaade… kuid vaadates, kuidas on läinud näiteks Capcomi uusimatel žanri esindajatel, millel puudusid pikemat aega head võimalused ilma neti või sõpradeta aega veeta ja mis ignoreerisid sarja pärandit, siis tundub maailmas minusuguseid küll ja veel olevat. Capcomi õnnetutel üllitistele on truuks jäänud ainult käputäis tulihingelisi toetajaid ning ma kardan, et ka SoulCalibur VI võib tabada sama saatus – peale algset ostu toetavad seda ainult tõelised lojalistid või võistlushimulised inimesed.

Kuigi kirjeldatud olukord ei pruugiks professionaalsele skeenele suur kaotus olla, võib see negatiivselt mõjutada sarja üleüldist tulevikku. Loomulikult ei pea nüüd kõik, kel on teose vastu mingigi huvi seda ostma tormama, kuid võib oletada, et SoulCalibur pole praegu just parimas vormis. Sisu, mis tõmbaks ka pühapäevamängureid mängu ostma, on olemas, ent minu arust on see lihtsalt natuke nüri. SoulCalibur VI on hea mäng, absoluutselt. Mängitavus on üks parimaid sarja ajaloos, kuid teosel on lihtsalt midagi puudu…

Kas lugu vapratest hingedest jääbki siinkohal katki või jääme seda edasi rääkima? Vastust saame kunagi lugeda kaklusmängude ajaloo kroonikatest.