ARVUSTUS: WWE 2K19

Pole kahtlustki, et maailma mastaabis on šõumaadlusele keskenduv WWE meelelahutusfirmade ladvikus või sellele vähemalt lähedal. Maarjamaa poegadele ja tütardele on aga USA veidruste mahamüümine pisut raskem ning seega paneb aastast aastasse keskpäraste WWE 2K seeria videomängude meie poeriiulitele asetamine vahel lausa kukalt kratsima. Nii ka tänavu.

Heakene küll, mõningaid kiidusõnu on pika ajalooga seeria 2018. aasta sissekanne ära teeninud küll. Üle pika aja olen leidnud ennast nautimas teose MyCareer mängulaadi, mis võimaldas mul luua (ent tolle konkreetse laadi kontekstis liigselt kesiste valikute abil, mida alles hiljem saab fiktiivse valuuta eest ostetavatest auhinnakastidest leitava abil suurendada) omanäolise ning originaalse karakteri, kes alustab nullist, ent rühib selle nimel, et ühel päeval tippu jõuda. Ühesõnaga on tegemist klassikalise Tuhkatriinu looga, kus koolide võimlates ja parklates madistav indie-maadleja soovib kunagi WWE ridadega liituda. Lugu ise on ääretult juustune, ent selle nii-halb-et-on-hea vaib on muhe ning minusugusele maadlusfännile enam kui meeltmööda.

Positiivseks saab pidada ka teose mahukaid võimalusi – eelkõige koos sõpradega ühe ekraani taga – virtuaalseid hoope, lööke, heiteid ja kallistusi meenutavaid nupuvõtteid jagada. Kahjuks laskub umbes 70% sellest konkreetsest naudingust otse reaalsete kaaslaste õlgadele, sest teose mängitavus on jätkuvalt sama puine ning ebalev nagu ta oli aastal 2013, kui ma esmakordselt tolle mänguseeriaga tutvusin. Olgugi, et matši voolavus võib ehk grammivõrra kärmem olla, ei muutu fakt, et selle üks olulisim osa on jätkuvalt oma vastase rünnakute katkestamine ja parreerimine välksündmuse abil. Too konkreetne funktsioon on aga ääretult veidra tunnetusega, mistõttu saab sellest mängija tegelik vihavaenlane. Ma võiks jäädagi üles loetlema kordi, mil ekraanil välkusid teated: „Liiga vara! Liiga hilja!“ Halvimal juhul ei reageerinud ei mäng ega ka minu poolt juhitav tegelane.

Just tollesama kulunud mängitavuse taha koperdab ka tagasituleku teinud Showcase mängulaad, mis on igal korral andnud fännidele võimaluse piiluda oma lemmikmaadlejate karjääri erinevaid etappe või heita vaade tagasi minevikule ja taaskogeda suuremaid sündmuseid WWE pika ja värvika eksistentsi jooksul. Sel korral on fookuses tänavu peale pikka vigastust ning sellest tulenevat nn. „võistluskeeldu“ tagasi maadlusmatile astunud Daniel Bryan (kelle väärast kasutamisest oleme korduvalt rääkinud enda wrestlinguteemalises podcastis „Paljad Higised Mehed“, #reklaam). Showcase’i matšid erinevad tavapärasest madistamisest selle poolest, et kui muidu on mängija ülesandeks lihtsalt võita, siis siinkohal antakse talle spetsiifilised ülesanded. On ju tegemist reaalses elus juhtunud sündmustega ning Daniel Bryan ei saa võita ajaloolist matši, mille ta tegelikult kunagi kaotas. Lihtne öelda… raskem ellu viia.

WWE 2K seeria on aastate jooksul kogunud (kuri)kuulsust oma arvukate graafikavigade ja iganenud mängumootori äparduste poolest ning on ühekorraga nii kurb kui ka rõõmus meel teatada, et 2018. aastal pole midagi paremuse suunas liikunud. Sattusin ühel päeval YouTube’i vahendusel vaatama 2004. aastal Nintendo Gamecube’il ilmunud maadlusmängu WWE Day of Reckoning videot ning tuleb nentida, et arvutikraanilt vaatas mulle vastu tunduvalt ilusam mäng kui see, mis WWE 2K19 karbi kaante vahel asuvale blu-ray plaadile pressitud on. Tegelaste disainid varieeruvad vastavalt nende populaarsusele päriselus, mis tähendab, et tõrrepõhja kraapivad atleedid peavad leppima vähemdefineeritud näojoonte ja kehakujudega, tugevusredeli ladvikus seisvad superstaaride modelleerimisele on aga kordades rohkem tähelepanu pööratud. Juuksed on õnneks või kahjuks kõikidel samasugused – absoluutselt kohutavad.

Audiopool on keskpärane. Menüüde taustal kõlav playlist on unustatav või ärritav, kommentaatorid on sama tuimad ja emotsioonitud kui eelnevatel aastatel ning matšide ajal kõlavad matsud, mütsud ja publiku pool esile manatavad kõrihääled aga pisut tuhmid ning igavad. Vähemalt saab pisut kiita MyCareeri jooksul kõlavat häälnäitlemist, mis on paljudel juhtudel sisse loetud reaalsete maadlejate enda poolt. Seda küll pisut masinlikult, ent asi seegi. Ainus, kes pinnuna silma jääb, on John Cena (või õigemini tema häält oskamatult imiteeriv häälnäitleja). Vaataksin tema poole… KUI MA TEDA NÄEKSIN!

Kuigi WWE 2K seeria tänavune sissekanne suudab nii mõneski aspektis areneda ja üllatada – on näiteks mängulaadina lisatud Towers, mis viskab mängijale ette vastastest koosneva redeli, mida mööda viimaseid alistades tippu ronida – jääb iidse mängumootori jätkuv kangekaelne kasutamine piisavaks kaikaks kodarate vahel, et too ratas teelt välja puksida ning edasiliikumist kinni hoida. Kahjuks suudab WWE 2K19 end maadlusfännidele pähe määrida, sest alternatiivi leidmine on keeruline.