LÜHIDALT: The Low Road

Vahel ei ole ühe mängu kirjeldamiseks palju sõnu vaja. Asjad saab kokku võtta ka… lühidalt.

The Low Road võlus mind esmalt oma unikaalse visuaalse stiiliga ning üritas mind enda küljes hoida oma muheda huumori ja arvestatava narratiiviga. Sihi-ja-kliki seiklusmäng keskendub Noomi Kovacsile – värskelt spioonide akadeemia lõpetanud agarale neiule, kes on asunud oma esimesele töökohale mainekas luureagentuuris. Nüüd on tema primaarseks missiooniks lunastada endale pilet välimissioonile, ent too ülesanne pole niivõrd lihtne, kui alguses tunduda võib.

Umbes neljatunnine avantüür pakub kogejale pisut pinnapealset mängitavust. Teos koosneb peamiselt keskkondades ringi liikumisest, erinevate karakteritega suhtlemisest ning nende (ja enda) probleemide lahendamisest. Siia-sinna on poetatud ka mõni kohmetu minimäng, mis nõuab kas tegelaste taskutes sobramist, mõistatuste lahendamist või muud säärast. Häälnäitlemine on eeskujulik, puhttehniliselt erilisi (suuri) probleeme ei tekkinud – ainus moment, mis kirkalt meelde jäi, oli ühe alarmi väljalülitamine, peale mida jäi elektrisurin mitmeks minutiks mu kõlaritesse ja kõrvadesse kõlama. Pigem veidra mängumehaanika kui tehnilise veana leidus üllitisest ka otsus mängijat peale esmast õpetust enam mitte kordagi aidata. Menüüd vaikisid ning mäng teist võimalust ei andnud – Noomi peab kas ujuma… või uppuma.