Oddworld: sari, mida ma kardan, kuid austan

Keerame kella kõvasti tagasi, umbes 15-16 aasta jagu. Talv oli lumine, poes müüdi Hubba Bubbat ning väike Kaspar ootas pingsalt, et saaks oma jõulukinke avada. PlayStation 1 oli tollal üks kõvemaid konsoole ning ilutses see isegi minusuguse põnni kodus, teleka all. Seega olin loomulikult õnnelik, kui nägin, et üks jõulupakk oli mängu karbi kujuga. Kinkepaberi taga ootas mind Oddworld: Abe’s Oddysee.

Oddworld… See nimi sobib hästi, kuna teos (ning kogu seeria üleüldiselt) on tõesti veider. Kui ma toda tiitlit nägin, ei teadnud, mida oodata. Eriti arvestades, et tollal polnud mul arvutit, millega oleks saanud uurida, mis mind ees ootab. Peategelane Abe, kes ilutseb kaanepildil, näeb küll päris sõbralik välja, kuid samas veidi… imelik. Mäng tekitab aga kõhedust, seda enamasti tänu oma imeliselt meisterdatud atmosfäärile. Visuaalid on üldse oma aja kohta imelised, seda suuresti tänu stuudio põhiloojate Lorne Lanningu ja Sherry McKenna kogemustele animatsiooni- ja filmitööstuses.

Lanning oli õppinud tegelaste disainimist, mis aitas tema tiimil luua imelikke ja huvitavaid tulnukaid. Sligid on rohelised olendid, kel on jalgade asemel väike sabajupp, mistõttu on nende ülemused loonud neile erinevaid proteese, kõige tavalisemad neist on robotjalad. Suured kaheksajalalaadsete peadega ärihaid Glukkonid on sama veidrad. Neil on väga pikad käed, kuid tillukesed jalad, mistõttu käivad nad käte peal ja kannavad ekstravagantseid ülikondi, et seda fakti peita. Seetõttu ei saa nad ise väga midagi teha, vaid sõltuvad oma orjadest ja töötajatest, et nood kõik räpase töö ära teeksid.

Ka mängus leitav fauna on väga omapärane. Scrabid on hiiglaslike teravate lõugadega, suured neljajalgsed loomad, kes trambivad oma saagi surnuks. Silmade puuduse tõttu navigeerivad nad elektriväljade järgi. Paramite’id on ämblikulaadsed elajad, kelle pea sarnaneb inimese käega. Neilgi puuduvad silmad, kuid see-eest on neil hea haistmismeel ning nad suudavad tajuda vibratsioone. Oma saaki varitsevad need jubedad elukad võrkude abil. Slogid on väikesed kahejalgsed, koeralaadsed elukad, keda kasutatakse ründekoertena, enamasti tööstuslike rasside poolt. Nad on väga verejanulised ja rebivad hea meelega kõik (peale oma omanike) ribadeks.

Mängu esimene vaheklipp tekitab rusuva, kuid samas eepilise tunde. Lihatööstuskombinaat RuptureFarms paiskab suurtes kogustes musta suitsu õhku, muutes kogu ümbruskonna tumedaks ja saastatuks. Rääkimata veel sellest, kuidas tehase konstantne töö hävitab kohalikku faunat. Halb mõju loodusele on vaid üks patt – nimelt on kõik tehase töötajad orjad. Täpsemalt siis Mudokonid, ehk rass, kelle esindajad sünnivadki orjusesse. Meie loo ootamatu kangelane Abe on üks nendest ning tema õlul lasub raske kohustus päästa oma rahvas koledast saatusest ning alustada revolutsiooni. Loomulikult ise samal ajal eluga pääsedes.

Päris sünge lugu, kas pole? Seda eriti veel väikese lapse jaoks, nagu mina tollal olin. Arvestades, et 6-aastase Kaspari lemmikmängud kuulusid Crash Bandicooti sarja, polnud ma absoluutselt selliseks kannapöördeks valmis. Teos viskas mängija kohe peale avastseeni märuli keskele ning nõudis põgenemist püssiga valvuri eest. Kui Abe pole piisavalt kiire, kostitatakse teda kuulirahega ning ta keha kuivab kokku. Võrreldes mõne õudusmänguga ei pruugi Abe’i elamused väga koletuslikuna tunduda, aga jällegi – vaadake seda läbi väikese lapse silmade. Ajab ikka hirmu naha vahele küll, kui mingi robotjalgadega roheline elukas taga ajab ja tahab maha lasta!

Üks väheseid unenägusid, mida tollest ajast mäletan, on selle mänguga seotud. Olin meie sinise tulnukast sõbra kingades ning pidin valvurite eest põgenema. Nemad said mu aga kätte ja põmm – oligi kõik. Peale seda pole ma väga julgenud toda teost puudutada, vähemalt mitte üksinda. Tagatipuks on see ka päris raske. Kui kasutada noortepärast ütlust, on Oddworld: Abe’s Oddysee justkui PlayStationi platvormikate Dark Souls. Napid hüpped, pingsad tagaajamisstseenid ning Abe’i õrn, ühe löögiga kokku kukkuv keha teevad lõputiitriteni jõudmise päris suureks katsumuseks. Vaenlastega võitlemine on paljudes kohtades piiratud, mis suurendab vajadust ülitäpsete reaktsioonide ja planeerimise järele.

Teose heliriba ei ole nii lustlik ja plahvatuslik, nagu paljudel teistel antud ajastu platvormeritel, mis ei ole üllatav, arvestades Abe’s Oddysee teistsugust tooni ning atmosfääri. Alguses, kui leiab aset põgenemine RuptureFarmsist, on muusika väga tööstuslik, kasutades palju metallikõlksumist ja masinahelisid. Meloodia tihe puudumine aitab edasi anda tumedat ja lootusetut õhkkonda. Peale vabrikust põgenemist, kui maailm avaneb nii meie armetule kangelasele kui ka mängijale, muutuvad taustahelid palju looduslähedasemaks ja meloodilisemaks. Rohutirtsude kauge sirin, linnulaul ja rahustav, müstiline meloodia tekitavad lootusrikka tunde. Muusika on Abe’s Oddysee’s (nagu paljudes mängudes) imeline viis atmosfääri loomiseks.

Niikaua, kuni Oddworld Inhabitants töötab uue, paljulubava peatüki kallal sinise messiase eluloos, on kõigil, kel sarja vastu mingi huvi, aega neid mänge mängida. Kindlasti proovin oma hirmudest üle olla ja varasemad teosed kätte võtta. Soovitan ka teistel selle hüppe koos minuga ära teha.

Kohtume Oddworldis!