Kuidas Hitman 2 *õigesti* mängida!

Fakt, et Hitman 2 – järjeosa minu 2016. aasta lemmikmängule – ei ole enam episoodiline, hirmutas mind pisut. Õnneks leidsin ma ideaalse viisi, kuidas seda lahendada!

Esimese (ent samas ka kuuenda) osa võlu seisneski justnimelt selles, et see ilmus jupikaupa. Mul ei tekkinud kordagi kiusatust end ühest tasemest lohakalt läbi paugutada, et järgmisesse jõuda, sest too variant polnud (minu jaoks) kordagi laual. Seetõttu veetsin ühes asukohas tunde ja tunde, kuniks teadsin igat nurka paremini, kui omaenda käelaba.

Mida aeg edasi, seda kiiremini ja puhtamini missioonid õnnestusid ning kui esialgu pidin leppima üüratute miinuspunktidega, siis lõppeks olin niivõrd vilunud, et sisenesin keelatud aladesse ilma kostüümideta, võtsin oma sihtmärgid nobedalt maha ning lahkusin ilma, et oleksin sellest ühtegi jälge maha jätnud. Jumal tänatud episoodilisuse eest, mis ei lubanud kiusatusel tekkida! Aga kuidas ma ometi Hitman 2 puhul sama suudan… ?

Selgus, et see on lihtsam, kui ma arvasin! Nimelt on digitaalse versiooni ülesehitus säärane, et kuigi kõik tasemed on koheselt ja järjest mängitavad, tuleb need siiski ükshaaval ning eraldi alla laadida. Sellest tulenevalt veetsin ma juba mängu kõige esimese, esmapilgul pisut pettumustvalmistavana tunduva taseme Hawke’s Bay juures päris pikalt aega, mille jooksul õppisin levelit hindama ning austama. Samal ajal laadisin alla järgmist taset, oodates aga kriipsutasin nimekirjast maha erinevaid ülesandeid ja muid tähiseid, mida esimene level mulle hambusse heitis.

Senimaani polegi ma teisest tasemest (Miami) kaugemale jõudnud, kuna tolle pakutav on niivõrd massiivne, et peale (umbes) kümmet läbimängimist pole ma senini kõiki kohti avastanud ning nii mitmedki erinevad võimalused sihtmärkide elimineerimiseks on mul alles proovimata. Edasi liikuda veel ei saa, sest ma pole järgmist kaarti alla laadinud, aga selle tegemiseks… olen ma liiga laisk. Lõpuks ometi on sellest kasu!

Hitman 2, muide, on fantastiline mäng!