Kust tulevad puugid ning millega lõppevad videomängud?

Mis juhtub olukorras, kus klassikalise teatrietenduse kontseptsiooni lõhub videomänguline element, mis omakorda liidab vaatajad protsessi, samas poolitades nad täpselt keskelt? Ning kuidas suhtun sellesse kõigesse mina, kes üheti tunneb, et hakkab järjest enam videomängudest kaugenema, samas ei ole kunagi mõistnud teatrietenduste sobilikkust ajas ja ruumis. Siin saab olema Level1 esimene teatrietenduse arvustus Erinevate Tubade Klubis aset leidnud tüki „Puugi protsess“ kohta!

„Puugi protsess“ tundub olemuselt (liiga) lihtne etendus, kus vaataja ülesanne on täita kõik tühimikud. Peaosas kehastab puuki Mart Müürisepp, kes on lisaks häälele kõlarites ainsaks näitlejaks laval. Miks ainsaks? Sest olemuselt on ka kõik vaatajad näitlejate rollis, kuna nende kontrollida on läbi digitaalse laua üks tähe- ja numbrikombinatsiooni taga peituv puuk. Etenduse lugu hakkab hargnema hetkes, mil muretult tegutseva puugikogukonna poolitab taevast langenud Kuldne Müür, jättes ühed puugid Pealinna, teised Peremetsa vangi. Nii juhtub ka vaatajatega. Et olukorraga toime tulla, hakkavad puugid looma oma riiki. Nagu ütles Winston Churchill: „Demokraatia on halvim mõeldav valitsemisvorm, kuid paremat pole kahjuks välja mõeldud.“ Seda kogevad ka puugid, käies läbi kiirkorras pea kõik valdkonnad, mis defineerivad ühe riigi olemasolu: põhiseadus, välispoliitika, tööstus, kultuur…

Kui arvestada otsuste tegemisel kõigi soove, vajadusi ning ideid, on areng väga aeglane tulema ning puudub garantii, et leidub viis, kuidas kõigi soove, vajadusi ning ideid rahuldada. Mart Müürisepp ehk parasiit-puuk astub kohtu alla ning teda süüdistatakse süsteemi hammasrataste vahele jäämises. Kuid nagu ka inimeste maailmas, ei ole süü alati üheselt mõistetav. See aga ei tähenda, et karistus ei saaks olema ühehäälne ning karm – ka ainult olemasolus võib näha süüd.

Nagu varem mainitud, hakkavad kõik etenduse vaatajad osalema teatritükis, kehastudes kas Peremetsa või Pealinna elanikeks, et ühiselt ning teisele poole Kuldset Müüri jäävale riigile vastandudes enda eest seista ja võimalikult kiirelt vahendeid valimata oma riik üles ehitada. Selleks on laval ettekantavate võlts-dialoogide vahele põimitud videomängud, mis esimese hooga tunduvad surutud, kuid protsessi käigus järjest enam tervikusse sobituvad. Mängud ise nõuavad aga vaatajapuukidelt palju ning seda mitte heas mõttes.

Esimese hooga tundub kõik väga arusaamatu, laud ei tööta korralikult, visuaalne esitlus on kole ning eksitakse mängumehhaanika põhitõdede vastu, kus kuvatav element võib tähendada ühel korral õnnestumist, kuid juba järgmisel ebaõnnestumist. Samuti ei tule kasuks asjaolu, et ühises puugiriigis võivad elada sabotöörid, kes teadlikult või oskamatusest rikuvad teiste püüdlused ning kogu ühistöö alustalad varisevad kokku. Sest puugiriik on ju täpselt nii tugev kui nende nõrgim puuk? Kui nüüd aga mõtlema hakata, siis just see viimane on detail, mis paneb vaatajad omavahel suhtlema ja pingsalt kaasa elama kõrvalriigi tegevustele, mis edukate saavutuste korral täidab Erinevate Tubade Klubi rõõmuhõisetega.

Ausalt rääkides ma isegi enam ei mäleta, millal oli viimane kord, kui ma käisin teatris, veel vähem mäletan korda, kui mulle ükski etendus meeldis. Teater on minu jaoks lihtsalt liiga teatraalne. Kuna olen oma erialavalikud teinud audiovisuaalvaldkonna kasuks (täpsemini teenin põhielatist monteerijana) hakkab mulle enim vastukarva asjaolu, et vaataja ja lava kaugus jääb alati samaks ning emotsioone ja ideid toetava vaatenurga vahetusest ehk montaažist ei saa rääkida. „Puugi protsessi“ ning ilmselt ka teiste Erinevate Tubade Klubi etenduste puhul on see probleem mulle meeldivalt ära lahendatud. Vaataja on osa etendusest ning keskendumist toetavad kaamerad, mis kuvavad pilti otse vaataja ette ekraanile.

Kui sellest väsitakse, saab pilgu suunata rohelisele lavale, kus Mart Müürisepp oskuslikult vaid jalgu ja käsi liigutades puuki imiteerib. Ning videomängude kaasamine – tundugu see algul nii puine kui tahes – hakkab tervikut meeldivalt toetama.

„Puugi protsessi“ on veel võimalik vaatama minna 21. novembril algusega kell 19:00.