Intervjuu: Eesti mehed võtsid kätte ning läksid välismaale Tekkenit mängima

Ei juhtu just iga päev, et kohalikud kaklusmängude entusiastid rahvusvahelistel lavalaudadel üles astuvad. Hiljuti siiski nii läks ning nii otsustasimegi, et uurime lähemalt, mida põnevat räägivad meile detsembri alguses Tekken World Tour Finals 2018 üritusest osa võtnud Rasmus „Raskkii“, Tanel „TanelTM“, Eero „Awero“ ning neile nõu ja jõuga toeks olnud Sten „Dei“!

Käisite hiljuti välismaal Tekkenit mängimas. Kuskohas võistlus toimus ja mis turniiriiga täpsemalt tegu oli?

Sten: Tegu oli Tekken World Tour Finals üritusega, mis toimus esmakordselt Euroopas, Amsterdamis. TWT on Bandai Namco (Tekkeni looja) poolt korraldatud ülemaailmne turniiride seeria, mille raames on mängijatel võimalus teenida TWT punkte ning 19 parimat kvalifitseeruvad TWT Finals üritusele maailmameistritiitli nimel mõõtu võtma. Antud ürituse raames toimus ka LCQ ehk Last Chance Qualifier turniir, mille võitja kvalifitseerus koheselt finaalturniiri olenemata kogutud punktide arvust, tõstes finaalturniiris osalejate arvu 20 peale. Ka meie seast otsustasid mõned LCQ-s ennast proovile panna. Mina isiklikult ei osalenud.

Rasmus: Tekken World Tour ise on veidi vähem kui aasta pikkune turniiride seeria.

Kuskohast tuli otsus end välismaale proovile panema minna? Kuivõrd kulukas üks selline reis on?

Rasmus: Otsus Amsterdami minna juhtus tegelikult väga ruttu ja ootamatult. Ma olin parajasti tööl ning nägin kuidas Sten postitas grupivestlusesse screenshot’i enda TWT finaalürituse piletist. Samuti mainiti poolnaljaga, et „registreerime Raskkii LCQ-le“. Mu esimene reaktsioon oli: „Pfft, mis te nüüd, ma ei ole üldse maailmatasemel mängija,“ kuid miski minu sees ütles, „Aga võiks ju? Proovida tasub“. Ma nägin seda niimoodi, et isegi kui mul ei lähe hästi, siis vähemalt ma saan veeta nädalavahetuse Amsterdamis ning pühapäevast finaali vaadata. Pool tundi hiljem hakkasin lennupileteid vaatama ning õhtuks selgus, et ka Tanel ja Eero liituvad meiega.

Reisi vältimatuteks kuludeks olid lennupiletid, majutus, transport, söök, turniiri piletid. Umbes kuskil 400 eurot.

Sten: Otsus minna sündis minu jaoks koheselt, kui kuulutati välja, et sel aastal toimub üritus esmakordselt Euroopas ja Amsterdamis. Olen Tekkeni turniire jälginud läbi striimide juba palju aastaid ning võimalus kohtuda enda lemmikmängijatega ja elada kaasa aasta (ning tegelikult ka läbi aegade) suurimale Tekkeni üritusele oli miski, mida ma ei tahtnud kindlasti maha magada. Samuti olen tahtnud Amsterdami niikuinii külastada, seega oli see reis minu jaoks kaks kärbest ühe hoobiga.

Kulusid ei ole täpselt välja arvutanud. Isiklikult oli mul sellega veidi lihtsam, kuna sain ööbida sõbra juures, kes Amsterdamis elab. Edasi-tagasi lennupiletid saab kätte umbes 150 euroga ning kui just delikatessjuustupoodidesse ära ei eksi, nagu meie seda tegime, peaks ka muud kohalikud kulud normaalsuse piiridesse jääma.

Tanel: Sten oli juba aasta enne piletid ära ostnud, kui ma ei eksi. Kutsus meid ka korduvalt kuid siis tundus see nii ebareaalne. Kus seda aega ja raha leida, saab ju striimi ka vaadata.

Üks päev jagas Sten pilte enda Tekken World Tour piletist. Peale seda kui Eero ja Rasmus mõtlesid, et võiks ka minna, ei olnud minul veel sellist plaani. Ütlesin elukaaslasele, et mõned plaanivad Amsterdami minna Tekkenit vaatama ja osalema, mille peale minu elukaaslane ütles: „Mine ka!“ Siis hakkas alles minu mõte jooksma, et tegelikult oleks ikka päris äge. Pole kõiki kulusid kokku arvutanud, pakuks 450€, eks kõigi söögikulud ole individuaalsed ka.

Eero: Kusjuures algselt pakkus idee välja ainus meie seast, kes ei võistelnud: „Dei“. Tal oli tuttav Amsterdamis ning loomulikult tahtis ta oma lemmik-kaklusmängu aasta suurimat üritust näha. Ta andis meile sellest juba tükk aega tagasi teada, nii et idee jõudis mõttes settida, kuid otsustava lükke andis „Dei“ sellele novembri algul, kui jagas kuvatõmmist ürituse kutsest/piletist. Nii näitas ta ka visuaalselt, et sellisel suurüritusel osalemine on realistlik ning ülejäänud said piletid ostetud järgmiseks hommikuks.

Kulukus oleneb soovitud tingimustest, aga eks see on paras väljaminek igal juhul. Väljaminek, mis antud juhul tasus end täielikult ära. The hype was real.

Palju osalejaid kokku oli? Mis kohad teie konkreetselt saite?

Rasmus: LCQ-l oli 320 osalejat. Minu positsioon oli 129, Tanelil oli 193, Eero kohta ei mäleta. Samas sõltus osaleja lõplik positsioon veidi õnnest ka, et kelle vastu ta mängima pidi.

Eero: Ma ei läinud sinna võitma… See tähendab, et kehvasti läks!

Rasmus „Raskkii“, kui toetume turniiride tulemustele, oled sina üks Eesti parimaid (et mitte öelda parim) Tekkeni mängija. Kuidas on Eesti ja välismaa mängijate taseme vahe? Kas oskad välja tuua mõne teise Eesti mängija, kes oleks suutnud vastastele koha kätte näidata?

Rasmus: Kui võrrelda Eesti mängijaid ja näiteks neid, kes finaalturniiril osalesid, siis ilmselgelt on vahe väga suur. LCQ-l leidus erineva kaliibriga mängijaid. Usun, et näiteks Jackler ja Goodlordest oleksid potentsiaalselt mõne võidu saanud sõltuvalt sellest, kelle vastu nad mängima oleks pidanud. Mis mind üllatas oli tegelikult see, et ma arvasin tõesti, et taseme vahe on niivõrd suur, et minuga pühitakse põrandat, kuid isegi need mängud, mis ma kaotasin, olid suhteliselt lähedal. See tekitab hea tunde, kuna see kinnitab minu jaoks asjaolu, et ma tõepoolest suudan ka maailmatasemel mingisugust vastupanu osutada.

Milliseks pidasite muu maailma Tekkeni taset? Kas läksite kohapeale võitma või olite teadlikud, millised vastased ees ootavad?

Rasmus: Kuna turniir toimus Amsterdamis, siis enamus LCQ-l osalejaid olid eurooplased. See tähendab, et need mängijad, kes kaugemalt tulid (USA, Aasia), olid üldiselt väga tugevad. Eurooplaste hulgast esines erinevad kaliibriga mängijaid. Enne turniirile minekut oli teade, kes millises bracket’is mängivad, seega oli võimalik teha veidi eeltööd ning mõnda vastast tundma õppida. Üldiselt läksin ikkagi turniirile eeldusega, et kaugele ma ei jõua ning üritan elus püsida nii kaua kui võimalik.

Sten: Kuna pileteid LCQ-le sai osta igaüks, siis eks seal osales ka mõni naljamees või niisama hobiline. Aga üldiselt oli tegu ikkagi TWT Finals üritusega, mis tähendas, et kohal olid maailma parimad Tekkeni mängijad ja tase väga kõrge.

Tanel: Olen osa võtnud suurematest Tekkeni online-turniiridest, kus auhinnafond oli kord 770euri ja teine kord üle 1000euri. Teadsin umbes enda taset kuid lootsin, et saan tsipa kaugemale.

Eero: Olime küllalt teadlikud, et sellise keeruka mängu puhul on ilmselge eelis mängijatel, kes Tekkenit eluaeg mänginud (ning mõnel juhul ka teenivad elatist selle striimimisega). Ainus tõsisem lootus lasus Rasskiil, keda on mitmel korral Baltimaade parimaks tunnustatud.

Mis tunne oli Eestit välisturniiril esindada?

Rasmus: Esialgu ei olnud väga sellist tunnet, et lähen Eestit esindama, pigem ikkagi ennast esindama. Kuid mul vedas niivõrd, et minu teist matši kanti osaliselt üle suurele ekraanile, mida ka kommenteeriti. Seal kuvati minu gamertag ning ka riigilipp. Pärast vaadates oli tõesti veidi uhke tunne, et näete – Eesti lipp.

Tanel: Lätist käis pealt vaatamas vaid üks (Korinoken), leedukatest polnud kohal kedagi. Uhke tunne ikka, eriti kui Raskkii mängu suurel ekraanil näidati.

Eero: Võimas.

Tegu on ju lõbusa, kuid võistlusliku mänguga, mis on taktikaliselt sarnane malemängule ja näiteks ping-pongile reaktsioonikiiruse osas, nii et sellele kasvõi hobikorras pühendumisel on vaja enesearenguks häid võistluskaaslasi ja head toetavat kogukonda. Suurturniiril osalemine pakkus mõlemat: tunnet, et kogukond on tugev ja iseloomult suurepärane ning arusaamist, et arenemisruumi on veel palju. Samas lõi niivõrd suure publikuga üritusel käies üles lootus, et kunagi saadakse ka laiemates rahvahulkades (näiteks väljaspool Lõuna-Koread) aru, et sellised võistlusmängud pakuvad tõsist väljakutset ning toimivad väga meelelahutusliku spordina.

Tore seik oli ka see, et mõlemad Uberi juhid, kes meid võistluselt ööbimiskohta vedasid, teadsid Tekkenit, võtsid selle jututeemana üles ning olid kunagi seda tublisti mänginud. Neile oli mäng jätnud seni kustumatuid muljeid, kuigi nad olid seda noorena kuni 20 aastat tagasi proovinud. Oleks neile info suurvõistlustest paremini kohale jõudnud, oleks nad võinud olla ühed neist kes võistluse voogedastust vaatavad või (läbimüüdud) saali istekoha ostavad.

Kui suur on erinevus treenida omavahel ja/või netis ning siis mängida suurvõistlustel, kus sinu kõrval võtab koha sisse mõni maailmas tegija Tekkeni suurkuju? Kuidas üldse nägi välja antud võistluseks treenimine?

Rasmus: Kodus mängimine ja turniiril mängimine erinevad mitmel moel. Esiteks, netis mängides on suurem input lag. See tähendab seda, et turniiril mängides suudan ma paremini reageerida suurtele low attack’idele ja throw’idele, mis netis tõenäolisemalt mulle pihta läheksid. Seda oli eriti hästi näha minu esimeses matšis, kus minu vastane mängis Noctist ning kasutas mitu korda db+2 (23 frame’ine low attack). Ma suutsin selle iga kord ära blokkida, tõenäoliselt internetis mängides ei oleks ma nii hästi sellele reageerinud.

Teiseks, turniiril mängides on närv sees. Kodus mängides, kui vastasele kaotad, siis sellest ei ole väga suurt probleemi – lihtsalt proovid uuesti. Turniiril aga ei ole kolmandat võimalust (kuna tegemist oli double elimination turniiriga). See teadmine, et sinu jaoks on kõik läbi, kui sa kaotad, tekitab suurt pinget. Ja üldiselt suure pinge all kiputakse vigu tegema.

Võistluseks treenimiseks on mitmeid võimalusi. Mina isiklikult tegin järgnevaid tegevusi: teiste mängijate vastu mängimine, teiste karakterite movelist’i/strateegiate vastu kaitse õppimine (samuti nende frame data), mõlemal ekraani poolel mängimine (üldiselt mängijad tahavad vasakul pool mängida, kuid seda saab enda kasuks ära kasutada) ja Osu! mängu mängimine (reaktsioonikiiruse arendamiseks).

Tanel: Väga palju aega valmistumiseks polnud. Mõned õhtud harjutasin paremal poolel mängimist. Turniiril tahtsid kõik paremal pool mängida – eks nemadki harjutasid just paremal pool. Kuigi väga mängida ei saanud, mõtlesin argitoimetusi tehes palju kordadele kui olen kaotanud ja et kuidas teisiti mängida. Tegelikult ei pea reaalselt Tekkenit tööle panemagi, et enda sooritust parandada – selle üle mõelda saab iga kell. Lisaks turniirile sai mängida ka sõbralikke matše, kokku mängisin seal seitsme erineva võistleja vastu ning neist ainult ühe vastu kaotasin. Ei tea, kas see tähendab seda, et olen üle keskmise? Ma vähemalt lohutan ennast nii.

Eero: Lisaks elevusele, et sinu kõrval mängib mõni maailmakuulus mängija või striimer (näiteks Raskkii mängis King Jae’ga), oli loomulikult hea näha taset, mille saavutab inimene, kes on terve elu Tekkenit harjutanud. Kui ei lähe vastamisi hea mängijaga, on raske mängus areneda.

Ma isiklikult võisluseks eriliselt ei treeninud, kuid püüdsin novembris mängu jooksutada vähemalt 1 tund päevas. Korrigeerisin õpitud kombosid ning harjutasin tehnilist suutlikkust (nn execution).

Kas mõni tütarlaps ka võistles või on kaklusmängud täiesti meeste poolt juhitud rong?

Rasmus: LCQ-l osales vähemalt kolm naissoost mängijat (võib-olla oli neid rohkem). Ühel nendest läks ka väga hästi, jõudes TOP 4 hulka. Ei oska just öelda, kas kaklusmängud üldiselt on meeste poolt juhitud (kuna tegelikult on mees- ja naismängurite arv umbes võrdne), kuid e-spordi vaates on kindlasti meestel juhtiv positsioon. Oleks väga tore näha rohkem naisi nii üle maailma kui ka siin samas Eesti turniiridel.

Sten: Eks kaklusmängud kipuvad populaarsemad olema meeste seas jah, kuid osales ka tüdrukuid ning LCQ-st võib näiteks välja tuua mängija nimega cuddle_core, kes jäi kokkuvõttes neljandaks ning näitas kogu turniiri (ning tegelikult ka kogu aasta) vältel ülimalt tugevat taset. Kohal olid ka näiteks YUYU ning Tenshimitsu, kes on samuti Tekkeni skeenes populaarsed naismängijad.

Eero: Ma sain ka jaapanlannalt YUYU-lt ning ameeriklannalt Cuddlecore’ilt autogramme.

TOP 20 finaalis figureerisid küll ainult mehed – ilmselt osaliselt ühiskondlike tavade ja stereotüüpide tõttu (naiste osavõtule vaatab teatud osa ühiskonnast halvakspanuga, ilmselt seetõttu on ka vähem naisosalust, mistõttu vähem häid võistlejaid). Mõneti on mängukogukonnas levinud ka naisi alavääristavad tendentsid (nais-striimereid saadab tavaliselt õige palju mitteõigustatud kommentaare stiilis „kas teed seda tähelepanu võitmiseks?“ ja muud säärast). Üldiselt on suhtumine naisvõistlejatesse siiski väga aupalklik ning positiivne. Tekkenis on väga hinnatud ja kuulsaid naisvõistlejaid päris palju.

Kuidas on lood võistlusjärgse motivatsiooniga? Kas tahate veel treenida või tuleb mängule kindel uninstall? Kas lähete peale intensiivset treeningut veel suurturniiridele võistlema või oli see pigem ühekordne võimalus, et enda võimeid proovile panna?

Rasmus: Motivatsiooni mängida endiselt on. Pärast turniiril kaotamist on tekkinud rohkem tahet osata mängida nende karakterite vastu, kes mind võitsid. Üldiselt on ka ikkagi veel huvi areneda. Selleaastane TWT finaal oli suhteliselt soodsas kohas. Tõenäoliselt, kui ta oleks toimunud USA-s või veel kuskil kaugel, siis ei oleks sinna läinud. Seda ei oska öelda, kas on huvi käia muudel välismaa turniiridel. Kui ajaliselt sobib, siis täiesti võimalik.

Sten: Olen viimasel ajal Tekkeni mitmetel põhjustel pigem unarusse jätnud (mänge, mida tahaks mängida, on lihtsalt nii palju ning aega vähe – #adultproblems), kuid antud üritus ning sellega kaasnev suur Season 2 uuendus ajas hype’i jälle lakke ning arvan, et lähiajal võib mind kindlasti jälle Tekkenis mootorsaagidega päid raiumas näha.

Tanel: Motivatsioon püsib. Eestlastele võiks vähemalt kõigile ära teha, siis oleks süda rahul.. ja siis võib uninstall’ida.

Eero: Mind võistlus motiveeris. Eriliseks motivaatoriks oli asjaolu, et kogu ürituse pani kinni üldiselt nõrgaks loetud tegelaskujuga (Panda) mänginud Lõuna-Korea mängija. Kuna ma ise naudin enim ühe Tekkeni karakteri mängustiili, keda turniiridel tugevaks ei loeta (Hwoarang), siis näitas Pandat mänginud Rangchu võit, et kui töötada välja piisavalt hea ja paindlik strateegia ning tehniline suutlikkus, võin ka oma valitud tegelaskujuga üht-teist saavutada. Ja miks mitte maailmatasemel.

Tanel, sina oled kogu pundist teadaolevalt ainukene pereisa. Kuidas suudad mängimist ja lapsevanemaks olemist nii hästi hallata, et ikkagi jätkub aega treenimiseks? Mida arvab sinu hobist su pere? Kuidas nemad antud reisi suhtusid?

Tanel: Töötan programmeerijana ja lahendan iga päev keerulisi probleeme. Mul oli varasemalt teemaks, et magama minnes mõtlesin ikka veel töö peale ja ei saanud und. Mängimine aitab unustada tööprobleemid, kuid nüüd ma ikkagi ei maga, vaid mängin.

Sten „Dei“, mis põhjusel sa ei võistelnud? Kartsid kaotusi ja valehäbi? Kas olid teadlikult piltnik ja kaameramees? Õppisid vastaseid tundma ja järgmisel aastal nahutad korralikult?

Sten: Minu jaoks oli plaan algusest peale seda üritust lihtsalt vaatama ja nautima minna ning reisipiletid said soetatud juba ammu enne seda, kui LCQ turniir üldse välja kuulutati. Ma ei pea ennast eriti tõsiseks kaklusmängude mängijaks ning Eestis käin turniiridel pigem lihtsalt lõbu ja n-ö ühel diivanil offline-mängimise võimaluste pärast. Sellised tõsised ja pingelised turniirid mulle eriti ei sobi ning ei tahtnud endale stressi tekitada – harjutamise jaoks aega hetkel niikuinii ei ole. Samuti oli LCQ turniiril kohtade arv piiratud ja ma ei tahtnud potentsiaalselt kelleltki, kes tõsiselt TWT finaali oleks soovinud kvalifitseeruda, kohta ära võtta.

Eestis teadaolevalt mingisuguseid turniire kaklusmängudes korraldatakse. Milline on üleüldine turniiride kvaliteedi vahe võrreldes muu maailmaga? Oleme samal pulgal, kaugel maas või hoopiski ees?

Rasmus: Eestis korraldatavad turniirid on kvaliteedilt täiesti okei. Muidugi nad ei ole samal tasemel kui näiteks TWT turniirid, aga ei saagi olla, kuna Eestis on kaklusmängude kommuun palju väiksem kui mujal, seega on ka ressursid väiksemad. Selle kohta ei oska öelda, kui kvaliteetsed välismaal väiksemad turniirid on.

Sten: Antud üritusi on veidi keeruline võrrelda, kuna ühelpool on tegu väikse riigi pigem casual-turniiridega ning teisel pool ühe spetsiifilise mängu kõige suurema ja glamuursema üritusega üldse. Aga üldiselt olen mina seni Eesti toimunud turniiridega rahule jäänud ning mõnikord ka väga positiivselt üllatunud olnud. Meil on olnud nii pisemaid ning hubasemaid diivaniturniire, kui ka suuremaid ja ametlikumaid turniire näiteks Apollo kinosaalides.

Tanel: Kvaliteet nõuab aega, raha ja korraldamise oskust. Arvestades, kui vähe meie korraldajatel aega on ja nad enamasti turniire pea tasuta korraldavad, läheb meil päris hästi. Ainuke asi, mille kallal isiklikult nuriseks, on input delay turniiridel. Eelistaksin mängida arvuti monitoriga. Tunnen, et telekatel on isegi gaming mode’iga input delay.

Eero: Kaklusmängude kogukond on Eestis üllatavalt mõnus ning asjalik. Eesti üks paremaid mängijaid, „Jackler“, korraldab aeg-ajalt X-Game Roomis üritusi ning nüüd ka algatas n-ö Kaklusmänguliiga (EFGL), mis arvestab punkte sarnaselt Tekken World Touriga. Level1 ja sellega seotud isikud korraldavad aeg-ajalt turniire baaris Suhkrumoll ning teatavasti ka videomängude suurüritust MängudeÖÖ (kus sel aastal paraku Tekken 7 polnud). Mängijate tase on täitsa hea, kuid olukorra paranemist takistab mõnevõrra asjaolu, et info kogukonna tegemistest ei jõua siiski paljudeni (eriti vene päritoluga mängijateni) ning ka vanema põlvkonna (küll vaikselt lahtuv) skepsis arvutimängude osas eksisteerib jätkuvalt. Lõuna-Koreas näiteks tunnustatakse e-spordivõistluseid juba laialdaselt ning seda enam toob see riigile ka tulu, nii turismi, tarbimise, mängutootjafirmade käibe kui ka kõrgtaseme mängijate tekitamise kaudu.

Eero „Awero“, seekord tuli 0-2. Oled ju Eestis varem päris korralikult hakkama saanud? Kas vastased olid niivõrd kõvad tegijad või lihtsalt läksid käed higiseks ning kombod kukkusid maha puruks?

Eero: Kuigi olen Tekkenit ka väiksena, 20 aasta eest vaimustusega mänginud, olen ma seda praeguseks korralikult mänginud vaid vähem kui aasta. Jõudsin Tekkeni juurde vaid asjaolu tõttu, et mänguseeria viimane osa (Tekken 7) jõudis eelmisel aastal esmakordselt lauaarvutitele ning et eelmise aastavahetuse suurmüügi ajal levis see Steamis soodsalt ja mugavalt. Nüüd arvestades, et tipptasemel mängijad on pea eranditult mänginud Tekkenit aastaid (paljudel juhtudel umbes 20 aastat) leian, et olen niigi hea taseme saavutanud, kui enam-vähem tean enda valitud mängusisese tegelaskuju võimalusi ja omadusi. Hea mängija samas teab iga unikaalse 37 tegelaskuju kohta väga palju selleks, et iga vastase vastu edukalt mängida. Mul on veel palju arenguruumi ja olin sellest varemgi teadlik. Üritusel osalemine andis aga võimaluse tutvuda mängu suurkujudega ja osalemine oli ennekõike lõbus.

Vastaste kohta – esimene vastane oli mul hea, ning tema võit oli täiesti ära teenitud. Teise vastase puhul oligi suurimaks veaks mu enda teadmiste ja kogemuste puudus tema tegelaskuju vastu, mängija tase oli küllaltki nõrk. Nii et kuigi 0-2 näeb halb välja, siis mängud olid siiski põnevad ja andsid uut motivatsiooni selleks, et edasi liikuda.

Mida te arvate – kuidas teie lemmikhobi eestlaste seas veelgi populaarsemaks muuta?

Rasmus: Kaklusmängud on selline nišitoode, et see ei saagi kunagi kõikidele meeldida – et keegi kaklusmänge mängima saada, peab sellel inimesel olema reaalne tahtmine kaklusmänge mängida. Mängu võidakse teha lihtsamaks või värvilisemaks, kuid see hulk inimesi, kes reaalselt kaklusmängudest huvitub, jääb piiratuks. Mida saab teha, on olemasolevate kaklusmänguhuviliste motiveerimine arenguks.

Sten: Raske öelda. Ma tunnen, et mängurlus üleüldiselt on Eestis siiamaani natuke tabuteema ning sellega seonduvat on siin reklaamida päris raske. Ainult noorem pealetulev generatsioon on mängudega tänu internetile täiesti harjunud. Tekkeni populaarsus mujal maailmas on aga ainult tõusuteel, nii et ehk ajaga hakkavad ka siin mängijanumbrid kasvama.

Tanel: Tekken on raske mäng: ~50 tegelast, igaühel ~100 trikki… kes see viitsib kõike seda õppida, kui kergem on mängida Mortal Kombatit või DBFZ? Mul pole õrna aimugi, kuidas uusi mängijaid juurde meelitada. Minule aga just see keerukus meeldib.

Eero: Muuhulgas peaks uudiseid ning infot mängude kohta tänapäevaselt ja õiglaselt kajastama. Praeguse situatsiooni juures juhivad meediaväljaannetes tööd ja toodavad neis sisu inimesed, kes õieti ei tea arvutimängude kohta midagi. Seetõttu on neil palju ka (väärasid) eelarvamusi. Arvan, et olukord muutub, kui meedias hakkab figureerima rohkem inimesi, kes sündinud juba taasiseseisvunud Eestis.

Lisaks positiivsele kajastusele tuleks ilmselt kasuks ka arvutimängudega seotud ühingute, k.a. e-spordiliidu algatamise ja selle tegevuste toetamine, muuhulgas traditsiooniliste spordiliitudega lõimimisel. Samuti peaks oma panuse andma valitsus ja riigikogu, et tekitada tavaspordiga võrdväärseid ja õiglaseid toetusi ning võimalusi e-spordile ning valdkonnaga seotud organisatsioonidele.

Tekken on isegi võhikule arusaadavam kui näiteks Dota või LoL. Ometi ei ole Tekkenil nii suurt hype’i küljes. Miks see nii on?

Rasmus: Ma ei ole absoluutselt LoL-i või Dotaga kursis ja nende üritustega, seega ei oska võrrelda. Loogiliselt võiks tõesti järeldada, et Tekkenis on näha kahte inimest kaklemas – tundub vaadates väga lihtne ja loogiline ja seetõttu ka hästi jälgitav.

Sten: Arvatavasti mängib mingit rolli see, et Dota ja LoL-i puhul on tegu tiimimängudega. Inimesed kutsuvad mängima oma sõbrad ja nii see asi levib. Samuti on nende taga suured ja rikkad firmad, kes on võimelised reklaami alla korralikult panustama. Aga mängumaailmas tundub ka lihtsalt olema selline Flavor of the Month žanr. Näiteks pikka aega olid selleks ükisikisikuvaates tulistamismängud (Call of Duty, Battlefield), siis tulid MOBA’d (Dota, LoL) ning hetkel on ilmselt battle royale (PUBG, Fortnite). Ka kaklusmängudel olid kunagi oma hiilgeajad, kuid siis olid videomängud veel palju nišim asi. Igatahes on kaklusmängude puhul tegu ülimalt keeruliste mängudega, mida on üpris raske õppida ning põrumises peale enda kedagi süüdistada ei ole, nii et võibolla on nad laiale massile lihtsalt natuke liiga hardcore. Kõigile ei saagi meeldida.

Tanel: Dota, LoL, Counter-Strike, Overwatch… on kõik tiimimängud, võibolla mängib see mingit rolli? Nagu püramiidskeem, pead oma sõpru mängima saama, et sinul mängus paremini läheks ja sedasi saab mäng mängijaid juurde.

Eero: Üllataval kombel on pealiskaudsel kokkupuutel Tekkeniga stereotüübid ja mitteõigustatud eelarvamused lihtsad tekkima.

Ühed arvavad, et tegu liialt vägivaldse mänguga, samas kiidavad vaikimisi heaks poksi ja muud taolised võitlusspordid, kus reaalselt inimesed saavad viga – kuigi mõlemad minu meelest pigem hoiavad ära ärpleva ja negatiivse kaklemiskultuuri. Võitluskunstide puhul on aga selle positiivsetest ja distsiplineerivatest aspektidest hakatud kiiremini aru saama, kui n-ö „vägivaldsete“ mängude juures. Lisaks on siikohal üllatav, et Dota, LoL ja teisedki populaarsed mängud tegelikult eriti ei erine Tekkenist näiteks võitlusliku maigu poolest.

Teiselt poolt levib arusaam, et tegu liialt keerulise mänguga. Mõned inimesed tahavad mänge mängida, et võita, mitte selleks, et areneda. Tekken soodustab pigem viimast. Mängimise enda võlusid ei raatsi eelarvamusi tekitanud inimene aga märgata, mängule õieti võimalust andmata. Nii tekib palju mitteinformeeritud (vale)arvamusi.

Enne millegi maha kandmist tasub selgeks teha, millega õieti tegu. Tekkenil on mänguvõlu ja meelelahutuslikkuse poolest potentsiaali olla üks hinnatumaid e-spordi alasid.

Kui paljud kasutasid arcade stick’i ja kui paljud tavalist pulti? Mis platvormil üldse võisteldi ja kas HDTV on lihtsalt mingi loll Eesti standard?

Rasmus: Enamus LCQ-l osalejaid kasutasid pulti. Samas finaalturniiril kasutati üldiselt arcade stick’i. See võimaldab suuremat potentsiaali, kuid on raskem kasutada, seega algajana mängima hakates kasutatakse tavaliselt regulaarset pulti. Võisteldi PS4 Pro peal. Ekraanina kasutati vist arvuti monitore? Ei ole kindel, kuna ei pööranud väga tähelepanu.

Sten: Aasiast pärit võistlejad eelistavad enamasti arcade stick’i ning läänepoolsed mängijad pulti, kuid on loomulikult ka erandeid. Usun, et see tuleb enamasti lihtsalt kultuurilistest erinevustest – aasia mängijad on stick’idega harjunud, kuna seal olid arkaadid palju levinumad ning kaklusmängude mängijate jaoks populaarsed kogunemiskohad. Läänemaailmas on arkaadid aga pigem harv nähtus olnud ning meie kasutasime enamasti konsoole ja pulte. Ühelt teisele ümber harjuda on päris raske, seega enamus inimesi jääb selle juurde, mida nad kasutada oskavad ning mis neile naturaalsem tundub.

Eero: Erinevate kontrollerite valik sõltub ka sellest, mis käe -ja taskukohasem on. Kuna ma ise olen Tekkenit üldse enamasti klaviatuuril mänginud, peaksin ise hoopis soetama mixboxi nimelise juhtseadme, mille mugavus, ühilduvus ja sarnasus klaviatuurile teevad sellest minu jaoks parima variandi. Ühildavuse, kättesaadavuse ning hinna tõttu olen aga võistluste tarbeks klaviatuurilt ümber õppinud tavalisele PS4 puldile, nii et valik ei ütle tingimata kõike mängija eelistustest. Mõni eelistab ka teatud tegelaskujusid mängida ühte liiki puldil, teist teisel (näiteks 2D-kaklusmängudest tulnud circle-input’idega karaktereid võib olla lihtsam ja käekohasem arcade stick’il mängida).

Kas suurturniiril „soola“ ka näha sai või oli iga mängija nagu vana rahu ise ning puldiloopimine on pigem erand kui reegel?

Rasmus: Puldiloopimine on tõesti erand ning keegi väga soolaseks ei muutunud (vähemalt näiliselt). Muidugi oli näha, kuidas mängijad olid frustreerunud selle üle, et nad kaotasid, kuid sellega tegeleti vaikselt. See muidugi oleneb mängijast ka, millist tüüpi inimene ta on.

Sten: Emotsioone oli väga palju, kuid otseselt soola või viha kellegi poolt ei näinud. Finaalturniiris osalejad on kõik väga professionaalsed võistlejad ning enamasti näidati pigem just väga head sportsmanship’i.

Tanel: Viha just mitte, kuid kurbust oli näha küll.

Eero: Reeglina olid kõik mängijad väga lugupidavad ning kui olid kellegi peale kaotuse tõttu pahased, siis just iseenda.

Kas NTR on teie ametlik meeskond? On teil juba toetajad ning sponsorid olemas või maksate hetkel veel kõik ise? Millised on tulevikuplaanid?

Rasmus: Minu jaoks on NTR huvitav keiss. Mina näen seda pigem kui sõpruskonda, mitte ametlikku meeskonda. Üldiselt olen ka ametlikku meeskonda kuulumise vastu (mistõttu ma NTR prefiksit enda nime ees ei kasuta), vähemalt praegu.

Tanel: NTR ei ole ametlik meeskond, pigem nagu ülisalajane salaühing. Nii nagu oli Tanel Padar and The Sun on meil Raskkii and the NTR. Ainult NTR-i liikmed ja Raskkii teavad mida „NTR“ tegelikult tähendab. Enamus tulevikuplaanid on salastatud.

Eero: NTR sündis väikse rühma omamoodi mõtlevate Tekkeni mängijate chat’ist üsna loomulikult. Hetkel on vaid entusiasm ning lugupidav ja sõbralik vaim, raha ega juriidilist keha pole. Ise kavatsen sponsorite poole pilgu visata, eelkõige Raskkii toetuseks (ta ju ikkagi Baltimaade parimaks tunnustatud mängija ning sattus ka World Touril pea 50 tuhande vaatajaga striimi) kuid hetkeolukorras pole suurt toetust oodata. Loodan, et see lähitulevikus muutub.

Sten: NTR… it’s a lifestyle.