VASTASSEIS: Manhunter VS. Chernobyl Commando

Seekordset, viiendat vastasseisu võiks nimetada vennatapusõjaks… kui kumbki osapool nii hädine poleks ja võidelda suudaks. Omavahel saavad kokku sama arendaja kaks üksikisikuvaates tulistamismängu – Manhunter ja Chernobyl Commando – mis mõlemad ilmunud 2012. aasta sügisel.

TAUSTAST

Mõlemad mängud lõi Silden. Kaunikõlalise nime taga pole ei eestimaine alkoholijookide hulgimüüja ega ole teadaolevat seotust samanimelise Viagra alternatiiviga. Silden on (või oli) Poola indie-stuudio, mis tootis kohutavalt ebakvaliteetseid mänge. Kindlasti ei tehtud jura sihilikult, lihtsalt nende võimalused ja võimekus olid piiratud.

Minul Sildeni looduga häid mälestusi ei ole. Olen kunagi läbi teinud nende kaks armetut FPS-i Alcatraz ja Chernobyl Terrorist Attack ning veel viis viletsat nende osalusega valminud tulistamist.

MIS ON ÜHIST?

Nagu sissejuhatuses mainitud, on mõlemad läbi silmade vaates tulistamised ilmunud samast stuudiost samas ajaaknas, kuigi eri regioonides ja -kanalites tulid need müügile pikkamisi (näiteks Steami jõudsid teosed palju hiljem kui GamersGate’i). Mõlemal on ainult jama üksikosa, mis on sama närud kui sealsed halenaljakad plahvatused.

Ka jooks… see tähendab lonkavad mõlemad mängud arendaja enda Argon mootoril. Kõik on äravahetamiseni sarnane: graafikastiil, kasutajaliides, mänguviis, isegi relvad! Seetõttu on allolevad lõigud enamjaolt ka kokku kirjutatud.

MATERJALI HINGE(PIINADE)LE

Manhunteris käib mängija palgasõdurina Iraanis, Venemaal, Baikonuri kosmodroomil ja Afganistanis inimesi päästmas või palgamõrvu sooritamas. Poelehtedel on veel mingi jura tema SAS minevikust ja häkker-partnerist, kuid narratiivis seda välja ei näidelda.

Chernobyl Commando lugu on samuti pea olematu. Peategelane on vene supersõdur, kes oma kambajõmmiga Tšernobõlis ja hiljem ka Iraagis radioaktiivset materjali varastavate terroristidega kempleb. Ma oletan, et see jätkab esimese Chernobyli mängu lugu (mõiste lõdvemas tähenduses), aga kuna ma ei mäleta sellest midagi, siis kindel ei ole.

MADIN

Mõlemad mängud on snaiprilembelised, andes kaasa vähemalt kaks täpsusküti relva, millega masside viisi külge tikkuvaid pätte eemale peletada. Automaattukid on üllatavalt ebatõhusad sangari, kuid efektiivsed terroristide kätes. Tehisintelligents on ebaaus (täpne ja igalt poolt läbi nägev) ning ülinõrk, nii kaaslaste kui vastaste poolel. Enamus vastaseid sätivad end kuskile avatud alale ja ootavad oma otsa, osad proovivad varjumist, mõned aga peituvad liiga hästi. Asi läheb karjuvalt räpaseks, kui mängud esitavad oma rööbastel liikumise (on rail) või kuulipilduripesas kükitamise lõike.

Olles autos, paadis, kopteris või kuulipilduja taga, pole võimalik kuhugi varjuda. Liikuva masina kastis ebatäpse tinapilduriga eemal loodusrohelusse või roostemetallikuhilatesse kadunud tüüpe lihtsalt ei näe või ei saa neile pihta, eriti rappuva vaatega. Selles aspektis on Chernobyl Commando eriti masendav. Samas on Manhunteril omapoolsed meganõmedused välja panna: mõned täpsuslaskeülesanded ja viimaste tasemete pimedates koobastes täristamine, kus kedagi õieti näha pole. Disainitotrused häiriksid vähem, kui vähemalt automaatsalvestused oleks normaalsetel hetkedel ja tihedamalt.

SILMALE

Mitteüllatuslikult on tegu koledate, monotoonsete ja meeletult vigaste nässidega. Chernobyl Commando vajab uue taseme korralikuks laadimiseks sageli mängu taaskäivitust ja Manhunteri pilt on ebasujuv. Lisaks ei suuda viimane isegi oma seadefailides otsustada, kas tema selgrooks on Argon4 või Argon 5. Küllap viimane, aga vahet pole, sest ega number ja tühik midagi kenamaks ei tee.

KÕRVALE

Vaesed kuuldeorganid peavad taluma lamedaid heliefekte, piinlikult kadalat kõne ja märulimuusikat, mis algab ja lõppeb ootamatult, ilma igasuguse üleminekuta, vastavalt sihtmärkide tekkimisele-kadumisele.

KOKKUVÕTTEKS

Üldiselt ei paku kumbki neist hulludest jubedikest karvavõrdki lõbu. Õnneks on mõlemad igavad kampaaniad lühikesed, mõnetunnise kestusega. Sellegi ajaga suudavad need tekitada apaatsust. Ma ei viitsinud varsti enam ohatagi, kui ebaloomulikud keskkonnad on ja mis sobimatuid detaile täis.

JÄRELKAJA

Kuna väidetavalt oli esimene Chernobyl Venemaal menukas, proovis Silden lehma lüpsta ka kolmanda, kuigi vendadega loolist seost mitteomava osaga. Läbisin ka selle 2013. aastal ilmunud käkerdise ja muidugi pole ka Crysist matkiv Chernobyl Underground tühjagi väärt. Õnneks on see jäänud seni viimaseks Sildeni tulistamismänguks. Paari aasta eest üllitati veel Farm Expert 2017.

Tahaks loota, et Silden on oma aknad kinni naelutanud, või vähemalt ei ronita enam tulistamiste mänguväljakule. Indie-stuudiod on vahvad, aga kui ikka välja ei tule, ei tasu inimesi petma minna. Ilma nende rämpsuta on mängurid rõõmsamad ja videomängude maastik puhtam ning kenam.